Kui lähtuda helilooja Galina Grigorjeva arvamusest, et kunstnik peab meie ajastul olema filosoof, mitte ettevõtja, siis on režissöör Sulev Keedus oma varasemate linatööde valguses üleüldse kõige õigem dokumentalist sellist filmi ette võtma.

Lavastamata dokumentaalfilm eesti heliloojast Galina Grigorjevast on esmalt kaunis poeetiline kunsttükk. Aga üldse mitte lihtne asjade keeruliseks ajajatele. Kõigepäält, filosoofist ja teoloogist heliloojat üles võtta on kaunis krants ettevõtmine. Seda teavad üksnes need, kes on kursis mõlema distsipliiniga, ja mitte nood, kes ei oska selle filmi lugu kommenteerida oma kasinate teadmiste tõttu. Tegelikult jubejulge ja Galinat omajagu tundes ka lausa hulljulge tegu. Võinuks olla ka lavastatud dokk, aga siis vast ei oleks see Sulev Keeduse vändatud.

Galina Grigorjeva elab juba viis aastat Soomes, pärit on ta Krimmist ja räägib pääasjalikult vene keeles — saaks huvitava lavastuse. Režissööri aga ei häirinud otsus Galinat kuvada. Julge mees. Ja tema julge kinomeeskond. Film ise ju õhkab ekraanilt kõike seda, mille taha võiks peita suure hulga inimsuhteid, väärtuste kokkusaamise lokulaudu, maailmapiltide kirevust. Aga mingisugune — ja mitte mingi taoistlik — püsitu kulg on sellele filmile omane ja kannab nimitegelast. Kannab kummatigi üksnes läbi kaamerasilma. Koos tema aeg-ajalt ilmuvate kaaslastega. Koos nimitegelase juhitava tegemise ja sellest omakorda tema ümber tekkiva atmosfääriga. Ja meie saame sellest osa ka üksnes filmi sisse hingates.

Mis on Keeduse huvi? Kes teab. Ta varasemaid dokke ja mängufilme vaadanuna ütleksin, et vast on see dokumentalisti tahe minna lihtsalt kuvatavast persooninarratiivist targu kaugemale. Et filmijärgsetes öistes unenägudes jääks heljuma hoopistükkis sõnum, mida filmitud helilooja loomuldasa vaatajale jutustab. Filmist saame kindla peale teada, et Galinal on lisaks heliloomingu kirjutamisele ka suurepärase jutuvestja karisma. Jaa, karisma on õige sõna, sest see väljendab rohkemat kui pelgalt annet. Karisma on jumalik. Sel on eesmärgipärasuse teleoloogiline hõng. Ning ehkki Galina ise kuigi entusiastlikult jumalikkusest filmis ei kõnele, tuleb see siiski lihtsalt, loomulikult esile terve filmi jooksul.

Sulev Keedus ei ole minu teada ortodoks. Ent "Galina" režii on ta üles ehitanud nn kolmeses sammus. Panite tähele? Kolmene struktuur on omane õigeusu mõtteviisile. Iga osa on pühendatud ühele tahule Grigorjevast. Selle filmi puhul väärib tähelepanu siis filmi kinematograafiline (vrd ikonograafiline) ülesehitus:

– Galina Grigorjeva kui inimene oma esteetiliste ja rõõmu loovate vajadustega.

– Galina Grigorjeva kui nõudlik helilooja oma ootustes interpreetidele.

– Galina Grigorjeva kui filosoof ja sic! teoloog.

Ning… ülemhelina siriseb läbi filmi neljas tekkiv kõla: Galina kui hing.

Osaliselt, vaadates filmilõike, mis toovad sümboliseeritult vaatajani pildi inimesest, kes siin maailmas, kuni mullaks pudenemiseni, on kõigest rändaja, võiks tegu olla dokumentaalse road-movie'ga. Galina ja tema abikaasa Edvard Vahteri rännaku Portugalis muudavad eriti kontrastseks ilmastu temperatuurid: Eesti versus Portugal ja eriti Soome versus Portugal. Galina naudib silmanähtavalt kogetavat õhustikku ja sooja, mis laseb tal meenutada oma lapsepõlve Krimmis. Kaljud, lehkav ja pahisev meri. Mis meri — ookean! See kõik on osa akumuleeritavast soojast, mis on nii vajalik sügistalvises-kevadises pimedas Soomes. Sest see soe on kestev. Tsipa kestvam kui Helsingi päikeses säravad trammirööpad tema poja Ants Vahteri imelistel fotodel.

Tramm. Mitte ainult nähtamatud dokumentaalplaanid Antsu fotodest, vaid ilmselt ka Galina mälestused Krimmi linnade vahel trammidega traavimisest. Ja nüüd siis tõmmatakse režissöör-operaator trammisõitu. Või oli see vastupidi? Trammisõit on oluline filmi operaatorile. Eriti mõnus. Võtta kaameraga üles suuri plaane Galinast, kelle silmi päevaprillide tagant näha ei ole, aga kes kaamera suunas — ent mitte otse sellesse — vaadates vaatleb operaatoritagust. Ja mehe pilk on suunatud ette, otsekui mediteerides, ja ta ärkab meditatsioonist alles siis, kui Galina ta tähelepanu tõmbab. Ja siis veel topeltdokumentaal: Keedus filmib trammis neidiseid, kes omakorda filmivad nutitelefoniga mööda lendavat tänavaarhitektuuri. Lissaboni tramminarratiivi kuuluvad loomulikult ka kaadrid fado-taverna'st. Seda teame hästi, et Portugali sadamate fado-laulud ei lõpe mitte kunagi õnnelikult, vaid pigem morbiidselt ja et need on hää näide portugallaste introvertsusest, mida ei tohi segi ajada kastiillaste või andaluuslaste ekspressiivsusega. Taverna portugali kitarridžinn viib tähelepanu sellele, mida filmis ei olnud…

Mida Sulev Keedus filmi ei pannud: Galina Grigorjeva perekonna lugu, tema teoste lugu ja rohkeid ettekandeid. Olen režissöörile mõneti tänulik, et filmist ei jooksnud tekstina läbi ükski Galina Grigorjeva vokaalteos. Üksnes vokaal filmis oligi hää. Kel jääb painama mõni meloodia või harmooniakäik, otsib selle ise üles ja naudib siis. Hää ja maitseka dokumentalistika sekka kuulub ka see, mida mängufilmide puhul ohtralt eiratakse: dokumentaalfilm ei ole reeglina hää siis, kui tegu on eklektilise kompositsiooniga.

Et siinkirjutajal on teoloogiaga omajagu pistmist olnud ja on siiani, siis, nagu juba öeldud, pean Galina Grigorjevat vägagi pädevaks ortodoksi teoloogias. Juba filmi algus annab sellest indikatsioone, kui abielupaar vaatleb Portugali põõsastaimede õisi ühes linnuparve vidinaga. Iluteoloogia on ortodoksidele omane. Ja mitte ainult inimhinge varal jumalikkuse väljendus siin maailmas loodud loomingus, vaid ka see inimeluga loomuldasa kaasas käiv elu osa, millest 21. sajandi kolmas kümnend püüab eemale hoida — inimkannatus. Kannatusteoloogia on inimhinge õilistamise tööriist. Kannatus tuleb pöörata rõõmule teadlike elumuutustega.

Helilooja Galina Grigorjeva sõnul on kannatusel teatud jumalik värelus. Hah. Kui see ei kõnele kaasa filmi poeetikas, mis siis veel?

Galina Grigorjeva ei ole interpreedile sugugi lihtne tüüp — vähemasti mitte filmikaadrites. Vaadake, milliseid palgeid, miimikat, näoilmeid toob režissöör vaatajani noil hetkil, kui Galina jälgib muusikuid nende proovides! Suurt hulka maailma tipptasemel interpreete saab Galina nautida, aga ta ei tee oma interpretatsioonis järeleandmisi, vaid kinnitab intensiivselt oma nägemust. Filmis on Sulev Keedus üles võtnud hulga muusikuid, kelle seas on nt RAM, Yxus Ensemble ja Theatre of Voices (Taani), Allar Kaasik tšellol, samal pillil ka Theodor Sink, Maano Männi viiulil ning metsosopran Iris Oja.

Olen olnud paar puhku õhtulauas, kus Iris Oja ja Galina Grigorjeva vestlevad mahedas vene keeles sellest, kuidas üht või teist teost ette kanda. Iris Ojal on minu meelest Galina Grigorjeva teoste taju ja lisaks slaavi vokaaltehnilise pärimuse intoneerimise oskus. Keedus võttis selle ilusti lindile ja taas oli "Galinas" loodud visuaalne kõlapilt sellest, mida on oodanud Ukraina-Soome-Eesti eesti helilooja. Helilooja, kelle õpetaja oli Lepo Sumera ja kes seetõttu peab ennast jätkuvalt eesti heliloojaks. Mina pean ka. Õpetaja-õpilase suhe on tihti enamat kui prostalt emotsionaalne side. Sellest võib saada osa tolle õpilase identiteedist, mis võib tihti olla üle päritud verest.

Sulev Keeduse vastne dokumentaal ei ole minu arvates üksnes ajalookroonika (mida dokumentaalfilmidelt tihti alateadlikult oodatakse). See on poeetiline isiksusefilm. Ja kui minna Tertullianuse juurde Kartaagos, siis kujutan teda istumas täpselt samamoodi kui Galina Grigorjevat. Pingil laguneva krohviga templis. Kus tema jalge ees istuvad õpilased, et õppida pähe mentori sõnu ja õpetusi. Just nii ja just sellises keskkonnas sedastab Galina Grigorjeva oma filosoofilisi ja teoloogilisi arusaamu. Vorm laguneb, sõnum tõuseb seda enam esile. Operaator Keedus laseb õpetaval heliloojal kõnelda kaadrisse enamasti profiilis. Siis keerab poolprofiili. Ja siis otseplaani. Galina Grigorjeva on filmioperaatori tütar. Ta ei pea kaameraga kaasa töötama nagu telešõus. Ta eirab seda. Või siis ei pane ta üldse tähele, sest on omas hetkes, keskendumises sellele, mis on nii vajalik heliloojale. Või filosoofile. Et siiski pursata järgmine teos, idee, mõte, südameveri.

Oleme ajastus, kus heliloojatel, ja üleüldse kaunite kunstide meistritel, tuleb inimesi julgustada ja nende hirme kunsti tööriistadega leevendada. Ortodoksne helilooja Arvo Pärt on sedastanud: "Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta."

Galina Grigorjeva esitab ka oma kindlakujulise veendumuse, et ei pea alustama maailma päästmisest, vaid iseendast, kartmata üksindust. "Sest üksindus on positiivne seisund, et kuulata oma sisemist häält."