Liina Triškina-Vanhatalo mängufilm "Emalõvi" tegeleb laste ja vanemate suhetega, aga ka ühiskonna ja perekonna suhetega. Filmis on üks täiesti tavaline perekond vastamisi oma tütre teismeeaga, mis millegipärast kulgeb äärmiselt raskelt.

See, mis filmis juhtub kiirabis töötava Helena (Katariina Unt) tütre Stefiga (Teele Piibemann), on iga lapsevanema õudusunenägu. Stefi on sattunud kahtlasesse kampa, mille kuritegelikku liidrit ta peab enda sõbraks, ei käi koolis ega tule ööseks koju, joob, tarvitab kahtlaseid aineid. Tekib olukord, kus noort tuleb päästa tema enda käest, aga kas see ka õnnestub ja mida see vanematele tähendab?

Režissöör on öelnud, et sai filmiks impulsi tõestisündinust — viis-kuus aastat tagasi jõudsid avalikkuse huviorbiiti Tallinnas tegutsevad noortekambad ja juhtus palju ebameeldivat. Avalik arvamus hakkas esmalt laste vanemaid süüdistama ja neid risti lööma. Režissöörile aga puges hinge üks intervjuu lapsevanematega, kes rääkisid, kuidas nad igal öösel oma lapsi mööda linna taga otsivad ja mida seejuures tunnevad. Kel vähegi empaatiat hinges, mõistab, mida see tähendab.

Seda, mis juhtub lastega, ei saa alati ainult vanemate, ehk siis iseäranis just ema süüks lugeda, kuigi ühiskond enamasti asja nii näeb. Meelde on jäänud, kuidas ühes krimisarjas kurjategija ema ütleb, kui tema juurde tullakse: "See, et ma ta sünnitasin, ei tähenda, et ma vastutaksin kõige eest, mis temaga pärast juhtub."

See võib tunduda küünilisena, aga oma valikud teeb ikkagi igaüks ise ja keegi ei saa teise eest tema elu elada. Mõistagi on vanemate roll aidata lapsel täiskasvanuks saada ja anda talle kaasa võimalikult palju oskusi ja teadmisi, sisendada enesekindlust ja vaprust, mis aitaks tal keerulistes olukordades ise hakkama saada. Vanematel lasub kahtlemata vastutus lapse eest, kes pole veel täiskasvanuks saanud. Ka siis, kui teisemeas hakkavad hormoonid möllama ja tekib tung kõige vastu protesteerida, esitada väljakutse vanematele, leida endale sõbrad ja kuuluda kuskile mujale peale kodu, murda piire. Kõik see viib nii mõnigi kord enesehävitusliku käitumiseni ja teeb noored äärmiselt haavatavaks, sest kogemuste puudumise tõttu pole neil ka veel oskust ohtu ära tunda või halba aimata. See on ohtlik aeg, kus valed valikud võivad kergesti saatuslikuks saada. Vanemad teevad, mis suudavad ja oskavad, aga iseseisvuvat ja piire murdvat noort inimest ei saa keegi 24/7 jälgida. Ka ei jaga ta tavaliselt oma tegemisi vanematega, vähemalt mitte kõiki.

Laste ja noorte vaimse tervise probleemid on ühiskonnas juba aastakümneid teravalt esil. Moodne on süüdistada kõiges vanemaid, eriti ema, ent vanemad ei ela ühiskonnast väljaspool. Ühiskonnas aga kasvab digi- ja sotsiaalmeediasõltuvus, mida viimasel ajal on hakatud just vaimse tervise probleemide allikana nägema. Koguni niivõrd, et järjest rohkem koole kaalub kooli ajal nutitelefonide kasutamise keelamist. See tekitab sõltuvust ja sõltuvuses olev inimene ei käitu adekvaatselt. Rääkimata netikiusust ja šantažeerimisest, tegelikkusest eemaldumisest, võõrandumisest elust ja teistest inimestest. Kogu see probleemide pundar mõjutab elusid, ühiskonda. On äärmiselt tänuväärt, et sellel tänapäevasel ja sotsiaalselt olulisel teemal on nüüd ka film tehtud.

Liina Triškina-Vanhatalo paistabki olevat leidnud omaenda erilise loomingulise tee sotsiaalselt teravate teemade käsitlemises. Sellel kohal on eesti filmis valitsenud seni suhteline tühimik. Nii võib arvata, pidades silmas ka tema eelmist filmi "Võta või jäta" (2018), kus vaatluse all on isa ja isadus. Nimelt ühel hommikul saab 30-aastane ehitaja Erik (Reimo Sagor) teada, et tema endine tüdruksõber Moonika, keda mees pole pool aastat näinud, on talle lapse sünnitanud. Naine ise pole emaduseks valmis ja kui mees last endale ei taha, läheb tüdrukuke lapsendamisele. Võta või jäta!

Kuidas saadakse isaks ja mida tähendab isaks olemine? Need on küsimused, millega ühel hetkel seisab vastamisi iga mees. Ehkki kriitikud on osutanud filmi mitmetele puudustele, on sel ka piisavalt tugevusi, et üldist kõneainet tekitada. Eesti esitas filmi võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Boyd van Hoeijm, kes arvustas filmi  Hollywood Reporteris, toob Triškina-Vanhatalo puhul paralleeli Belgiast pärit vendade Dardenne'idega, kes samuti viljelevad filmikunstis sotsiaalset ja psühholoogilist realismi. Ta märgib, et "režissöör Liina Triškina-Vanhatalot ei huvita olukorra dramaatilisus ega karakterite katarsised, vaid pigem võimalus jälgida sündmusi distantsilt."

Nii on see mingil määral ka "Emalõvis". Katariina Unt mängib ema üleelamisi relvituks tegeva siirusega, tema käitumise motiivid võivad alguses jääda segaseks, aga pärast süžeepööret ehk puänti filmi lõpuosas saavad need selgeks. Puänti ei saa siin ära rääkida, sest muidu poleks filmi huvitav vaadata. Puänt iseenesest on väga hea, aga ometi oleksin ma vaatajana soovinud juba varem natuke vihjeid sellele, mis võib ees oodata, või siis võinuks väljendada seda kas või suurema ambivalentsusega, näiteks kaameratöös ja helipildis. Tagantjärele mõeldes lugu ju klapib, aga filmi realism veenab sedavõrd, et pärast puänti tekib korraks tunne, nagu oleks vaatajat ninapidi veetud — alguses mängime ühte mängu, aga pärast tuleb välja, et oli hoopis teine.

Filmi näitlejaansambel töötab hästi. Eriti väärib tunnustust lastega tehtud töö. Teele Piibemann Stefina veenab küll, nii napp, kui tema etteaste siin ongi. Joonas Mikk väikse venna rollis on samuti hea, tema kurbus ja segadus, aga ka soov õde kaitsta mõjuvad ehtsalt. Elina Masing, kes mängib noortekamba liidrit, paha tüdrukut, on efektne, aga ei tundugi iseenesest nii saatanlik kui tema teod. Tal oleks justkui kahju, et ta ohvrid nii rumalad on. Noortekamp muutub järjest häirivamaks, nende tegudes ilmneb kavalalt plaanitud väljapressimine, millest arenevad tõsised kuriteod. Politsei aga tundub netikuritegude tuvastamisel täiesti abitu, seega tunnevad pahad end täiesti karistamatult.

Ivo Uukkivi mängib lausa musterisa (ka filmis "Võta või jäta" oli isa positiivne tegelane), kes vähemasti venna eest väga hästi hoolitseb ja tundub ka muidu igati mõistlik olevat. Mis jääb veidike õhku rippuma, on politseinik Priit (Margo Teder). Helena kohtub temaga politseis, kui ta oma last ootab, ja Priidu poeg on samas kambas. Kaks murelikku lapsevanemat räägivad omavahel ja Priit soovitab Helenale, et "lõika see läbi enne kui hilja". Mida naine ka teha püüab. Hiljem nad kohtuvad veel, ja siis ühel hetkel saavad kuidagi ootamatult armukesteks. Või kas ikka saavad? Enam ei saa olla kindel selles, mis on tegelikult, mis lihtsalt kujutlus.

Muidugi tõuseb üle kõige küsimus, miks juhtus see, mis juhtus. Vanemad tunduvad ju igati toetavad, sugugi mitte hoolimatud ja külmad või koguni asotsiaalsed. Ei, neil on korralik töökoht, nad hoolivad oma lastest. Kui emal kiirabis töötades on pikad vahetused ja vähe aega, siis isa on ju laste juures ja toetab. Võimalik, et tekib lahkarvamusi, aga neid tekib elus ikka. Mõni tüli ei tähenda veel, et armastust ei oleks. Mõistmist näib siin peres küll olevat, ehkki ema võtab tütre käitumist nii, nagu teeks ta seda kõike spetsiaalselt tema ärritamiseks. Ka ühiskond ei vaata, käed rüpes, pealt, terapeut tuleb isegi koju, aga tegelikult ei suuda ka tema midagi lahendada.

Kõrvalepõikena — tegelikkuses on terapeudi või psühholoogi juurde pääsemine raske, maksab palju ja võib isegi asjad veel halvemaks teha. Pole kindel, kuidas neid inimesi, kes teisi abistama peavad, kontrollitakse ja kas nad on pädevad. Kas nad ise ka üldse saavad hakkama? Ja kas see pidev terapeudilt abi otsimise utsitamine ei loo uusi probleeme, kui esiteks ei ole abi kättesaadav, teiseks ei pruugi seda abi sealt saada ja kolmandaks, mis on siis inimese enda roll eluga hakkama saamisel, kui keegi teda kogu aeg abistama peab?

Ema muidugi otsib ja leiab endal süüd, seda teeks iga ema. Mõte ei ole tegu, aga kui liiga palju mõelda, võib reaalsus nihkuda. On emalgi tulnud ebameeldivusi üle elada, on emalgi oma slepp minevikust, aga seegi on vaid elu. Kas me saame piisavalt armastust? Kas meis on piisavalt armastust, et seda teistele anda? Kas me armastame ja oskame seda väljendada? Kas me oskame armastust ära tunda? Kas armastus päästab kõik? Palju küsimusi, millele valmis vastuseid ei ole.

Võib-olla tahabki film meile öelda, et mõnikord lihtsalt minnakse kinnisilmi huku poole, ilma et keegi suudaks seda peatada, kui väga ka ei püüaks. Nii nagu noored segaduses linnupojad lendavad vastu suuri klaasaknaid surnuks, sest nad ei oska aimatagi, et miski võiks neid takistada. Nii usaldab ka noor inimene pimesi kedagi, keda on vaid korra kohanud, pidades teda oma sõbraks ja unustades vanemate hoiatused, kes teda armastavad. Ta ei oska ega taha kahtlustada, et nn sõbral on vaid kavatsus teda ära kasutada, tema pealt kasu lõigata. Ta ei usu, et maailm oleks kuri, küll aga usub ta seda paradoksaalsel moel oma perekonnast.

Filmi vaadates tuli paratamatult meelde Kadri Kõusaare ikka veel keelatud film "Magnus" (2007) ja ka "Ema" (2016). "Ema" on krimilugu, kus tulistamise tagajärjel koomasse langenud täiskasvanud poja eest hoolitsev naine seisab silmitsi terve väikelinnatäie inimestega, kes üritavad tema pojaga juhtunu mõistatust lahendada. Lõpplahendus on siingi puändikas ja ema ei ole päriselt selline, nagu võiks arvata.

Aga eriti haakub "Emalõvi" teemaga "Magnus". Selle filmi ümber käinud kohtutrall võttis tähelepanu peamiselt, väga valusalt teemalt ühiskonnas, millega film tegeles — noorte enesetapud. Taas küsitakse, miks.

"Mulle tundub, et see on üldisem ühiskonna protsess, tegemist on lihtsalt inimeste võõrandumisega nii üksteisest kui elu olulistest alustaladest; see on emotsionaalne pankrotistumine. Üks filmi sõnum on see, et vanemad märkaksid oma lapsi, laste muresid ei tohi alahinnata, see võib lõppeda väga traagiliselt," ütles Kõusaar intervjuus Tiit Tuumalule. (Postimees 28. IV 2007)

Aga ema pole selleski filmis kuigi positiivne tegelane.

Huvitav on veel lugeda Kõusaare "Emalõvi" arvustust Sirbis, milles ta kritiseerib filmi pealkirja mittevastavust sisule.

"Pealkiri "Emalõvi" kandis silme ette tõestisündinud loo, kus lapse kadumisest peaaegu hullunud ema uurib välja, kus elab lapse narkodiiler, haarab kööginoa, ootab diilerit maja ees, surub siis noa talle kõrile ja sisistab, et üks meist nüüd sureb, kui sa ei ütle, kus mu laps on. Ema kui tõeline lõvi, kes on marru aetuna oma poega kaitstes kõige ohtlikum vastane ega karda midagi. Sellist üleelulist vaprust "Emalõvis" ei näe. Küllap ei pidanudki nägema: stsenaarium ja tegelane on hoopis muud, kuid paraku mõjub pealkiri seetõttu eksitavalt ja pretensioonikalt, lubades midagi, mida pole."

Ei saa siiski öelda, et Triškina-Vanhatalo filmi ema ei püüa oma last päästa. Tulvil otsustavust läheb ta teda öösel otsima ja leiab… kuskil tunnelis "sõpradega" pidutsemas, eluohtlikke aineid täis topituna, olles enne seda sunnitud tegema asju, mida keegi tegema ei peaks. Sisuliselt päästab ta siin lapse elu, ehkki kahju on juba juhtunud. Aga ta ei torma kambale kätte maksma, vastupidi, need tulevad veel oma väljapressimiste ja alandustega tema juurde, tehes temast järgmise ohvri. Kogu perekonnast saab ohver. Psühholoogiliselt võib muidugi mõista, et sellise suure šoki üle elanud inimene ei pruugi kohe suuta kättemaksuplaane välja mõelda ja ellu viia, eriti kui ta süüdistab juhtunus ennast. Ta võib olla segaduses, mitte teada, mida teha; suure tõenäosusega vajab ta ise abi. Kuid ühiskond vaatab süüdistavalt talle otsa.

See noortekamba karistamatu tegutsemine on midagi, mis jääb "Emalõvist" kriipima ja kuulub peaaegu et õudusfilmi juurde. Politsei abitus netiahistajate ja väljapressijate tabamisel on fenomenaalne. Kas peaksime sellel foonil süüdistama vanemaid või ühiskonda? Mida teha, et digimaailm ei tapaks pärismaailma? Või on see juba juhtunud ja meie lihtsalt vaatasime pealt?

Veel pani film mõtlema selle üle, kuidas on naist eesti filmis varem kujutatud ja kui palju on teda näidatud emana. Liina Triškina-Vanhatalo eelmine film "Võta või jäta" tõstis positiivselt rambivalgusse isa rolli — ema loobus seal oma rollist kogunisti. Ka "Emalõvis" on isa selline nunnu ümmargune tegelane, kellele võib iga ilmaga kindel olla. Emal seevastu on igasuguseid probleeme ja lapsega on tal ka suhted sassis.

Paraku tundubki, et enamasti on naist eesti filmis kujutatud litsaka ja emotsionaalselt tasakaalutu tegelasena, keda saab hõlpsasti kõiges süüdistada. Sulev Keeduse "Georgicas" on tumma poisi olekus süüdi prostituudist ema, Ain Mäeotsa "Taarka" nimitegelane on samas seisus, Arvo Iho "Vaatlejast" ja "Halastajaõest" rääkimata. Need on vaid mõned näited. Ma usun, et kui teemat lähemalt uurida, leiab siit kõvasti stereotüüpset lähenemist.

Aga oli siiski üks režissöör, kes oma loomingus naist mõistis ja teda vaatamata halbadele oludele ja rasketele tingimustele ka inimlikult kõrgele tõstis. See režissöör oli Leida Laius. Heaks näiteks on siin "Varastatud kohtumine" (1989), kus Maria Klenskaja teeb võrratu Valentina rolli, mängides vanglast vabanevat ema. Siin loobub ema oma lapsest, kui tal tuleb vanglasse minna, et laps saaks võimaluse kuskil teises peres. Aga mõistes vanglas oma sammu saatuslikkust, tahab ta vabanedes iga hinna eest last tagasi saada. Ta otsib lapse üles ja loodab uuesti alustada. Kuid nähes, et laps on saanud heasse perre, ja mõistes, et poisil on kodu ja ta elab palju paremat elu, kui tema eales suudaks talle pakkuda, loobub ta lapsest teist korda —  armastuse pärast.

See on nagu kuningas Saalomoni lugudes, kus kaks naist vaidlesid ühe poisslapse pärast: kumbki väitis, et just tema on lapse ema. Saalomon käskis lapse pooleks raiuda ning anda pool ühele ja pool teisele naisele. Üks naine nõustuski, kuid lapse pärisema anus otsekohe, et laps antaks pigem teisele naisele, kui et ta sureks. See vana lugu selgitab emaarmastuse olemust väga hästi — ükski ema ei taha oma lapsele halba ja on nõus lapse nimel loobuma ülimast.

"Emalõvi" on terav ja vajalik film, mis ärgitab elu üle järele mõtlema ja arutlema, küsimusi küsima ja vastuseid otsima.  Ehkki meie publik kipub raskemate teemade eest pagema, ei tasu karta valusaid teemasid filmis. Filmikunst peab aga suutma enamat ja publik samuti, see on kunsti mõte.

Franz Kafka on öelnud, et "raamat on kirves meis jäätunud mere jaoks". See võib käia ka filmi kohta, filmgi põhineb kirjutatud tekstil. 

Tuleb hinnata, et meil Eestis on tuule tiibadesse saanud režissöör, kes räägib valusaid lugusid tänasest päevast, lugusid, mis inimestele korda lähevad, ja keda võrreldakse juba vendade Dardenne'idega. Aga miks mitte tõmmata paralleel kas või Ken Loachiga. Meil on sellist režissööri vaja. Andkem Liina Triškina-Vanhatalole võimalus ja ma usun, et me veel näeme!