Briti sotsiaalrealismi ajalugu kinolinal on pikk. Kuigi alamžanri juured ulatuvad veel kaugemale, vähemasti 1940. aastatesse ja legendaarse Carol Reedi filmideni, seostatakse seda kõige sagedamini selliste lavastajatega nagu Mike Leigh, Lindsay Anderson ja ennekõike Ken Loach. Viimase 1969. aasta üleskasvamislugu "Kes" võib pidada kogu Briti filmikunsti üheks tüvitekstiks.

Loach on nüüdseks 88 ja Leigh 81 aastat vana. Mõlemad on püsinud produktiivsena kõrge eani ning on jätkanud tugevate linalugude lavastamist. Loachi "Mina, Daniel Blake"¹ võitis 2016. aastal Cannes'i filmifestivali peapreemia Kuldse Palmioksa ning tema väidetavalt viimaseks jääv töö "Vana tamm"² linastus alles mullu. Leigh' värsket linalugu "Karmid tõed"³ on aga oodata levisse uue aasta jaanuariks. Vahepeal on aga üles kasvanud mitu neist mõjutatud põlvkonda ning Briti sotsiaalrealismile on sel sajandil uue näo andnud hoopis andekad naislavastajad.

Uue ajastu teerajajaks võib pidada Andrea Arnoldit, kelle "Akvaarium"⁴ leiab sageli mainimist viimaste kümnendite parimate Briti filmide loendites, ning Clio Barnardi, kelle taevani kiidetud "Arboris"⁵ on kokku segatud mängu- ja dokumentaalfilmi vahendid. Uued põlvkonnad ongi toonud kaasa mängulisema lähenemise lugudele, mille kujutamist nimetati kuuekümnendatel kraanikausirealismiks (kitchen sink realism), tähistamaks nende armutut argisust.

Sageli on neis filmides kujutatud vihaseid noori töölisklassi mehi, kes ei soovi ühiskonna ootustega muganduda. Charlotte Regani debüütfilmi "Norija" pealkirja norijaks pole aga noor vihane mees, vaid 12aastane Georgie (Lola Campbell), kes elab pärast ema surma omapäi. Nutikas tüdruk on suutnud tõmmata koti pähe nii kohalikele sotsiaaltöötajatele kui ka koolile, jättes mulje, et tema eest kannab hoolt onu. Tegelikult kulgeb Georgie elu suuresti ainsa sõbra Aliga (Alin Uzun) tänavatel jõlkudes ja leiva lauale toomiseks jalgrattaid varastades.

Senise elukorralduse lööb uppi päev, mil üle elamu aia ronib võõras mehevolask, kes teatab, et tüdrukul on seljas tema jalgpallisärk. Tegemist on tüdruku võõrandunud, ema juurest lahkunud isa Jasoniga (Harris Dickinson), kes on välismaalt juhutöid tegemast naasnud ning kellel on vaja öömaja. Lapse ja lapsmehe suhe on algusest peale kõike muud kui soe ning ülejäänud filmis jälgitaksegi kahe väga erineva ja omamoodi katkise inimese katseid kord üksteisest lahti saada, siis jälle kontakti luua.

Regan kujutab üsna armetuid olusid ja traagilist taustsüsteemi: äärelinna suhtelist vaesust, laste kriminogeenset käitumist, vanema kaotusest tingitud traumat, rongaisandust, napilt ka üleväsinud ja alarahastatud sotsiaalsüsteemi, mis sellises olukorras toe pakkumiseni ei küüni. Eeskujudest ja rollimudelitest on selles maailmas karjuv puudus. Ometi on lavastaja küünitanud kraanikausi asemel värvipoti järele ja lasknud Briti sotsrealismi tüüpvõtted justkui läbi Wes Andersoni filtri.

Miski ei illustreeri tegijate loomingulisust paremini, kui filmi algusesse ja lõppu paigutatud montaažiread ümberkaudsete arvamustest ja muljetest Georgie kohta. Erinevalt žanrile muidu omasest naturalismist ja rohkest käsikaamera kasutusest on need komponeeritud justkui maalidel, klapitatud laitmatult värvide ja pilkupüüdva sümmeetriaga, mõjudes rohkem fantaasiakaadrite kui päriseluna.

Selmet minetada sel moel filmi usutavust, mõjuvad need vormikatsetused värskelt ja kaasahaaravalt. Näib, et Regan on enam kui teadlik Briti filmitavadest ning töölisklassi elu sagedasest rõõmupriist kujutamisest. Tema lahenduseks pole mugavalt eelkäijate jälgedesse astuda, vaid ta on lähenenud igale stseenile küsimusega, kuidas rääkida lugu või filmida olukorda uudsel, eristuval, originaalsel moel. Suures osas on see tal ka õnnestunud: "Norija" on täidetud ka kõige raskematel hetkedel elujaatava energiaga ja pildikeel on filmi algusest lõpuni kõrgel tasemel.

Operaatoriks on muide Briti kino teine tõusev talent Molly Manning Walker, kelle "Kuidas peaks seksima?"⁶ jooksis suvel ka siinsetes kinodes ning väärib nimetamist mitte ainult ühe viimaste aastate tugevaima debüüdina, vaid üldse Briti filmina. Nii Reganil kui Walkeril on ilmselgelt tundlikkust ja silma vastandite pinge, elevuse ja ärevuse ristumiskoha tabamise peale, et kujutada keerulisi üleskasvamisega seotud olukordi ilma neile lihtsustavat vanemlikku hinnangut või kammitsevat moraali peale surumata.

Viimast võiks kirjeldada ka "Norija" võimaliku puudujäägina. Kogu sümpaatsuse juures hoidub film laupkokkupõrkest mõningate keeruliste küsimustega, nagu isa vastutus võrreldes emaga, kellel pole olnud näiliselt vabadust lihtsalt lahkuda. Filmitegijale ei saa seada kohustust ebaõiglusele puust ja punaseks tehtult osutada, kuid mõningase moraalse andestuse mõttes joostakse neist pattudest ehk mõnevõrra kergesti üle, vaikimisi justkui normaliseerides vastutuse ebanormaalse jaotuse mööda soopiiri.

Ometi ei taha ma valitud rõhuasetusi lavastajale ka ette heita. Ise ka stsenaariumi kirjutanud Regani taotlus näib olevat olnud vältida traagikapedaalile surumist, kõigi mineviku traagelniitide lahtiharutamist, selle võimatusest tekkivat lootusetust või probleemipuntrasse kinnijäämist. Pigem tuleb nentida, et on asjad, nagu on, kuid kuidagi tuleb sealt edasi liikuda. "Norija" pilk on pidevalt kinnitatud rohkem tulevikku kui minevikku.

Seal, kus "Norija" ka loo osas pisut hõredaks jääb, kannavad suurepärased näitlejatööd. Georgiet kehastav tänaseks 13aastane Lola Campbell on ekraanil kui loodusjõud, kelletaolist ei mäleta "Süsteemi errorist"⁷ saati. Kui sealne Helena Zengeli kehastatud Benni oli pidurdamatu mürgliallikas, siis Georgie on täiskasvanulikum kui enamik teda ümbritsevaid täiskasvanuid. Paraku seisnebki filmi traagika samal ajal osaliselt selles, et nii õrnas eas on väikesel inimesel tulnud võtta vastutus enda ja teiste eest, selmet mängida, kasvada, ennast ja maailma omas tempos avastada.

Campbellile on suurepäraseks ekraanipartneriks filmi kaugelt kõige tuntum näitleja Harris Dickinson Jasonina. Dickin­son toob siia varjundeid oma läbilöögirollist naiivse modellina Ruben Östlundi hiilgavas satiiris "Kurbuse kolmnurk"⁸. Ka Jason on kohati lapsemeelne, taipamatu ja enesekeskne, kuid temas on ometi ka õrnust ja haavatavust. Kerged on meenuma read Briti räppari Scroobius Pipi loost "Get Better": You see the young mother capital is where I live / little kids being raised by slightly bigger kids, ehk "noorte emade linn on koht, kus ma elan ja kus veidi suuremad lapsed lapsi kasvatavad".

"Norija" on täidetud lahke ja sooja huumoriga, mis ei pisenda olmeprobleeme, kuid jätab nende vahele rohkelt õhku ja lootust. Film lõpeb mõnevõrra ootamatult ja keerulist probleemistikku ei ole püütudki kuidagi ammendavalt kokku sõlmida. Kogu sündmustik mahub seejuures 80 minuti sisse, mis on oluline meenutus paljudele filmi- ja teatritegijatele: puudutav lugu ja mõjuv teemakäsitlus ei vaja tingimata lõputuid kaamosevarjundeid ega tundide viisi kannatamist.

¹ "I, Daniel Blake", Ken Loach, 2016.

² "The Old Oak", Ken Loach, 2023.

³ "Hard Truths", Mike Leigh, 2024.

⁴ "Fish Tank", Andrea Arnold, 2009.

⁵ "The Arbor", Clio Barnard, 2010.

⁶ "How to Have Sex", Molly Manning Walker, 2023.

⁷ "Systemsprenger", Nora Fingscheidt, 2019.

⁸ "Triangle of Sadness", Ruben Östlund, 2022.