Nii uskumatuna, kui see hilisemat menu arvestades ka ei kõla, on Blur astunud üles siinsamas Eestis. 1993. aasta Rock Summeri kontserdist leiab Jupiterist paarikümneminutilise salvestuse ja teravam silm märkab seal rokkivate fännide seas teiste hulgas ka Sirbi filmitoimetajat. Siinkirjutajal õnnestus Blur ära näha alles mullu Portugalis, kus ansambli ninamees Damon Albarnist oli kunagise kuulsa luidriku asemel saanud korraliku õllekõhuga keskmine briti hiliskeskealine, ülejäänud bändiliikmed paistsid pigem kodunt välja sunnitud pereisadena.

Nende kahe kontserdi vahele jäänud kolme kümnendi tähelendu "Lõpuni välja" ei jälgi. Selle on teinud ära ka mitmed varasemad ansamblist valminud dokumentaalid, kõige tuntum neist 2010. aasta "No Distance Left to Run", kus on jäädvustatud bändi toonast kokkutulekut pärast kuueaastast pausi. Kuigi lavastaja Toby L. on töötanud ennekõike tuntud muusikute videote ja kontserdisalvestuste kallal ning võtnud viimati üles Bluri igipõlise rivaali Oasise laulja Liam Gallagheri esinemise Knebworthis, on "Lõpuni välja" siiski rahulik meditatsioon vananemisest ja ilmakärast kaugenemisest, elust avaliku kuvandi taga ja kõhklustest kõrvaltvaatajana kergesti tehtavate märkuste (nagu õllekõht eespool) keskel.

Britpop'i-sõjas surma ei saa

Suured staarid poevad tänapäeval hoolikalt kureeritud meediaplaanide, imelisest elust vahutava ühismeedia ja PR-spetsialistidelt tellitud ringkaitse varju. Isegi paljude tähtede vahetud kontaktid oma truumate fännidega mõjuvad seetõttu täpselt kavandatud turundusena, et kohustuslike linnukeste reas ka siirus kirja saada ja välja jõudvat sõnumit igal tasandil kontrollida. Nii on muusikadokumentaalides tänapäeval rohkem muusikat ja vähem dokumentaali, filmid on kujunenud kujutatava artisti müüdiloome osaks, pakkudes vähem selle müüdi taha kiikavat kõrvalpilku. Ka "Lõpuni välja" võiks kergesti olla tava­pärane fänninänn, kuid murrab selle kammitsatest mitmel moel välja.

Tõsi, need, kellele Blur nähtusena seni ei ole midagi öelnud, ei saa selget pilti ka siit. Kui Oasis oli üheksakümnendatel justkui vääramatu loodusjõud, mis end kõigist ustest ja akendest sisse murdis ja kiirrongina üle ajastu sõitis, siis Blur mõjus alati justkui eksitusena briti muusika panteonil, umbes nagu Weezer Ameerikas või Genialistid Eestis. Kuigi paeluv ja seksikas, ei astunud Damon Albarn avalikkuse ette paadunud rokkstaari, vaid intelligentse ja iroonilise nohikuna, kellele meeldis pärandile kaabu kergitamise asemel ootustest samm-kaks ees püsida.

Ometi rühkis Blur üheksakümnendate keskpaigas muusikamaailma keskmesse, kui bändi kolmas album "Parklife" (1994) plaadimüügitabelite tippu kerkis. Kodumaal pole sellest saati madalamal lõpetanud ükski järgnevatest albumitest: "The Great Escape" (1995), "Blur" (1997), "13" (1999) ega juba läbi valude valminud, Albarni üha laienenud muusikahuvisid ja -suundi ristavad "Think Tank" (2003) ja "The Magic Whip" (2015), ega ka seekordsel naasmisel valmi­nud "The Ballad of Darren" (2023).

Et Bluri kuulsamaid hitte "Country House" avaldati samal päeval Oasise singliga "Roll With It", sai sellest alguse britpop'i-sõjaks nimetatud kahe hiiu vaheline suur vastasseis. Veebiavarustest võib leida vendade Gallagheride pilkeid, sealhulgas The BRIT Awardsi 1996. aasta tänukõne, milles pöördutakse rõhutatult kõikide inimeste poole ("all the people, so many people" ja kõlab refrään Bluri loost "Parklife"). Ennekõike hõõrusid käsi tabloidid ja plaadifirmad, sest kogu "sõda" oli õigupoolest fiktiivne kontrast kahe väärtuskomplekti vahel, millest üks justkui pühitses ajaloolist britilikkust ja teine irvitas selle üle, üks rõhutas oma töölisklassi päritolu, teine pürgis kunsti- ja kultuurieliiti.

Tegemist oli millegi sarnasega jalgpalli­maailma viimase kahe aastakümnendi suurimale rivaliteedile Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi vahel, mis mõlemat aina edasi utsitas ja pingutama sundis. Eks käidi sama läbi ka kolm aasta­kümmet varem biitlite ja rollingute vastandamise näol, hoides toona hoolikalt varjus, et mehed olid tegelikkuses head sõbrad. Igal juhul jumal tänatud, et tegemist on ajalooga ja säärane grupikuuluvus mängib üha väiksemat rolli – nii näeb Bluri uuel kontserdisalvestisel publikus nii mõndagi Oasise särgiga külastajat kogu kõrist kaasa üürgamas.

Oasise sirgjoonelise ja vihase rokenrolli asemel on Blur alati lähenenud muusikale ja iseendagi tegemistele muigega. Vähemalt üks kaht legendaarset bändi siiski seob – omavaheline läbikäimine lava taga on mõlemal bändil kõikunud inglise kraanide sarnaselt ülikuuma ja jäiselt külma vahel. Nii on läinud Blur laiali nii 2003. kui ka 2015. aastal pärast järjekordse kaua­oodatud plaadi valmis punnitamist ning ka tänavu aprillis antud kontserditel kuulutas Albarn, et ilmselt on tegemist ansambli jaoks viimastega.

Ehkki otse välja ei öelda, aimub sellest filmist sama. Endast annavad märku omavahelised pinged, kõlab nii mõnigi torge, mitmel korral meenutatakse, et mõnikord on olnud raske ühes ruumiski olla. Ehkki bassist Alex James on lava taga ansambli suurim elupõletaja, trummar Dave Roundtree ühiskonna teemadel kõige sõnakam, olles kandideerinud leiboristide ridades ka kahel viimasel valimisel, ja kitarrist Graham Cox on nelikust laval kõige ekspressiivsem, loopides mänguvahendit kõrgele õhku, mõjuvad kõik siiski ürgrahulikuna võrreldes Albarni talitsematu olemuse ja vajadusega kiigata igal ajahetkel juba järgmise loomingulise ukse taha.

Nartsissist

Albarni püsimatus ning enda vananemise ja lapsepõlvesõpradega tehtud bändi piiridega tõtt vaatamine on teemad, mis muudavad "Lõpuni välja" fännitootest palju sügavamaks ja huvitavamaks käsitluseks. Eraldi ja koos tegeldakse vananemise, igavikulisuse ja surelikkuse teemadega. Ei tehta saladust, et kui kunagi visati briti keskklassi stereotüüpide üle nalja ("he's reading Balzac, knocking back Prozac" kõlavad bändi lauluread, otsetõlkes "ta loeb Balzaci ja õgib Prozaci"), siis nüüdseks on kõigil klassikalised briti maamajad, millest ühes filmi alguses ka kohtutakse, et uut plaati salvestama ja tuuri ette valmistama asuda.

On tervistav, et neid küsimusi esitatakse endale viiekümnendate eluaastate keskel. Rahvastiku vananemise tingimustes pole see enam ammu iga, mil tingimata tuleks kitarr nurka heita ja lavalt alla kobida. The Rolling Stonesi liikmed on jõudnud kaheksakümnendatesse, kuid esinevad ka hoolimata ühe põhiliikme surmast edasi. Ja mitte üksnes ei kuhja oma tippaja loomingu ning maailmakuulsa keelega logo üha uuesti ja uuesti tiražeerimisega raha kokku, vaid on tehniliselt kvaliteetsemad kui kunagi varem ning andsid alles mullu sügisel välja suurepärase uue albumi. Metallica mehed, ehkki kaks kümnendit nooremad, kütavad lavadel veelgi pöörasemalt.

Rollingute või Metallica kõrvale on muidugi kerge leida tosinaid vastupidiseid näiteid – olgu tegemist kas või kõiksuguste provintsi Retrobest-festivalidele taandunud kunagiste hiidudega või ajas paigale jäänud saurustega nagu Axl Rose, kes mõjus kuus aastat tagasi Guns N'Rosesiga Tallinnas esinedes pooleldi iseenda paroodiana. Väärikalt vananemine on rokkstaaridele alati suur väljakutse olnud, sellega kaasneva mania grandiosa üle lõõpis juba kaheksakümnendate legendaarne piladokumentaal "Meie oleme Spinal Tap"¹. Eks vaata nüüd samasuguste ootuste ja kahtlustega tõtt ka Oasis, kelle järgmise aasta tuuri eel on pärast hüsteerilist meediatähelepanu, globaalset huvi ja piletimüügifopaad rohkelt küsimusi: kellega lavale tullakse?, mida publikule anda on?, kas laval üldse välja kantakse?, kas oma­vahel läbi saada suudetakse? ning kas on oodata ka uut muusikat?

Nagu näitab "Lõpuni välja", märkis Blur õigupoolest kunagiste rivaalide ja paljude teiste jaoks maha raja, kuidas hoiduda nii senise pärandi kahjustamisest kui ka lisada sinna midagi uut. Puhtalt minevikuviljade noppimise asemel salvestatud album "The Ballad of Darren" on niigi nõrkade kohtadeta diskograafias üks tugevamaid ja ehk isegi terviklikum. Albumit läbib melanhoolne, iseendasse vaatav meeleolu ja kuigi nimi on võetud bändi pikaaegselt ihukaitsjalt, siis kes muu see Darren lõpuks on kui Albarn ise. "I have lost the feeling that I thought I'd never lose, now where am I going? (otsetõlkes "ma olen kaotanud tunde, mida ei arvanud iial kaduvat, kuhu nüüd edasi?") küsib ta ühes albumi parimas palas "Barbaric".

"Lõpuni välja" suur tugevus on tasakaalu leidmine vastakate instinktide vahel. Pinge vaheldub heldimusega, nukrus rõõmuga. Kuigi mehed ei pruugi omavahel kogu aeg läbi saada, on kaamera ees rohkelt vastastikust lähedusvajadust ja austust. Eriti Albarni ja Jamesi vahel tähendab see füüsilist lähedust, embusi ja puudutusi, milleks paljud mehed kahjuväärsel moel sõpradega tänapäevani võimelised pole. Korraga tõdetakse, kui keeruliseks võib muutuda niivõrd lihtsa küsimuse esitamine nagu "kuidas läheb?". Kuigi viimase plaadi esiksingel ja tuntuim lugu kannab pealkirja "The Narcissist" ehk "Nartsissist", ei tegeleta siin oma naba imetlemise, vaid uurimisega, kuidas nii endal kui ka teisel läheb, ja küsitakse, mis loodule ja tehtule lõpuks mõtte annab.

Universaalne

Ühel heal dokumentaalil peaks siiski olema õdusa kulgemise kõrval ka mingi eesmärk ja selleks saab siin inglaste Wembley rahvusstaadion. Selgub, et vaatamata kogu kuulsusele ja pea kõikjale mujale jõudmisele siin planeedil ei ole Blur kordagi maailmakuulsal muusika- ja jalgpalliareenil esinenud. Mullu juulis toimunud kaks kontserti, ehkki kronoloogiliselt tuuri keskpaigas, saavad Põhjatäheks, mis võtab põlved nõrgaks isegi niivõrd kogenud muusikutel.

Kontserdi salvestis avaldati muide nii helis kui ka pildis paralleelselt dokumentaalfilmiga ning see kuvab puhast rõõmu enam kui 70 000-lise publiku ette astuda. Omamoodi ring saab täis ka siitmaalt vaadatuna, sest kui kunagi jõudis Blur Eestisse, siis kolmkümmend aastat hiljem jõuab Eesti ootamatult Bluri salvestisse – loo "Tracy Jacks" järel mööda tema tähelepanu köitnud lippe käies nimetab Albarn (kas siis kogemata või mitte) ära just sinimustvalge.

Suursugususe asemel on paelub aga filmis ennekõike meeste argisus, et mitte öelda tavalisus, jalad-maas-olek. Wembley on sel teekonnal kahtlemata kroonijuveel, kuid enne seda astutakse üles reas kordades väiksemates kontserdipaikades – neis, kus kunagi kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses veel tundmatute noorte kuttidena esineti. Läbi käiakse oma kunagisest koolist ja sealsest muusikaklassist, kus Albarn mainib ühes filmi vaimukamas stseenis seni uhkusest säranud direktori kaameks tõmbunud pilgu all, et sinna kuluks ära rohkem postreid ja potitäis head kanepit.

Kui lõpuks Wembley prožektorite alla jõutakse, ei astu lavale koreograafiale-butafooriale keskendunud, sitsitud-sätitud meelelahutajad, vaid needsamad mehevolaskid, kes mõni hetk varem puhkeruumis valutavate põlvede üle kurtsid. Ei mingeid uhkeid kostüüme, suuri lasereid, võimsat graafikat ega publikule jagatavaid valguslampe. See pole etteheide tänapäeva maailmastaaride nagu Taylor Swift või Coldplay pimestavatele vaatemängudele, kuid Blur erineb siin oma lihtsuse ja iseendaks jäämisega. Seesama vana polo selga, sigaret ette ja lavale. Küsimus ei ole sõus ega sädelevas vormis, vaid puhtalt muusikas.

Ja see muusika on võrratu: "Tender" Londoni gospelkooriga, "Country House", "Parklife", "Girls and Boys", terve põlvkonna hümn "Song 2", "The Universal" ja nii edasi. Kuigi minoorsete alatoonidega, ei jää "Lõpuni välja" ka karjäärisügisesse nukrutsema, vaid näitab, kui kõvasti ja puhtalt Blur rokkida suudab. Pole juhuslik, et kõige korduvamalt kõlab uskumatul moel mitte ühelegi plaadile jõudnud, juba 1992. aastast pärit muusikatööstuse sisutühjade staarihakatiste kallal nöökiv energiasööst "Popscene".

Gallagheridele omase ärplemisega Bluri liikmed ei tegele. Nende mõtteid ja peegeldusi on huvitav kuulata ja see tagab dokumentaalile tiheda sisulise ja sõnalise poole, olgu parasjagu teemaks briti poliitika, suhted bändis ja egode allasurumine, kuulsusega hakkama saamine või üleüldisemalt elule mõtte leidmine. Kui tuua võrdlus mängufilmide seast, siis "Lõpuni välja" pole raju "Trainspotting"², vaid hoopis selle sissepoole vaatavam järg "Trainspotting 2"³.

"Modern Life is Rubbish" (ehk "kaasaegne elu on prügi") kõlab Bluri 1993. aastal ilmunud teise albumi pealkiri ja rida sealt on pärit ühest ansambli parimast loost "For Tomorrow". Nagu näitab dokumentaal, tunnevad samasugust inimlikku ja ennekõike noorusliku ängi ka paljud uue põlvkonna Bluri-fännid, kes ansambli kunagisel hiilgeajal alles vanemate mõtetes olid.

See on tõdemus, mis paljudel juhtudel muutub väsinud käegalöömiseks või õõnsaks igatsuseks möödaniku Elüüsiumi väljade suhtes. Viimasest jahuvaid, torisevaid ja nostalgitsevaid vanamehi näib terve maailm täis olevat, olgu nad parasjagu Ameerikat uuesti suureks, Inglismaad uuesti iseseisvaks või Eestit taas vabaks võitlemas. Blur on sääraseid sõnu öelnud alati tugeva (enese)irooniaga. Õnneks pole see eaga muutunud, ka "Lõpuni välja" ei paku õigupoolest pilti lõpust, vaid räägib vähemalt sama palju alati edasi tulevikku vaatamisest ja uutest algustest.

¹ "This is Spinal Tap", Rob Reiner, 1984.

² "Trainspotting", Danny Boyle, 1996.

³ "T2 Trainspotting", Danny Boyle, 2017.