Pahupidi 2
Inside Out 2
Kelsey Mann
USA
Hea Film 

Pixari hittfilmi "Pahupidi" järjes läheb tuttav lugu väga sujuvalt ja loogiliselt edasi. Peategelasest (või siis peategelaste peremeesolendist) Rileyst saab ootamatule teismeline. Nagu ütleb filmi slogan: tehke ruumi uutele emotsioonidele. Hoolikalt seni üles ehitatud tütarlapse psüühika lendab vastu taevast ja mängu astuvad Kadedus, Ärevus, Piinlikkus ja Tülpimus.

Pixaril on suurepärane oskus seletada sõnulseletamatut ja anda kuju abstraktsetele asjadele sel moel, et väikestele vaatajatele saab keerulised kontseptsioonid ära seletada. Selle kõige eest tuleb ennekõike tänada Pixari tuntuimat tegijat ja loovjuhti alates 2018. aastast, Pete Docterit, kes visualiseeris esimeses "Pahupidi" filmis emotsioonid ja selgitas väga toredalt nende toimemehhanisme ning tegi sama hingede ja teispoolsusega filmis "Hing".

Kuigi Docter pole lavastanud ega isegi kirjutanud seda järjefilmi siin, on tal loovjuhi ning võimaldava produtsendina (executive producer) kindlasti olnud kogu aeg käsi pulsil. Tulemust julgeks mina küll pidada sama heaks kui avafilmi, sest – jällegi – oluline on siin see, kuivõrd suudetakse visualiseerimise ja animeerimise käigus selgitada keerulisi abstraktseid protsesse ja mõtteid. See tuleb siin välja nii suurepäraselt, et üks kümneaastane mu kõrval pobises lihtsalt vahepeal omaette: "Täpselt nagu mina".

4,5 / 5

Klaustrofoobid: unetus
Double Blind
Ian Hunt Duffy
Iirimaa
BestFilm 

Millekski on see "Kinosilma" rubriik ikka hea ka, sest ilma siinse sunduseta poleks ma ilmselt mitte mingi nipiga läinud vaatama nii ebaõnnestunult eestindatud pealkirjaga filmi. Ingliskeelne "Double Blind" tähendab meditsiinilist eksperimenti, mille kohta varjatakse osa informatsiooni nii katsealuste kui katse läbiviijate eest. Eestikeelne pealkiri... ei tähenda justkui mitte midagi, viitab vaid sellele, et filmis läbiviidava meditsiinikatse tulemusena tekib katsealustel unetus, mis viib omakorda uute probleemideni.

Film on ise päris nutikas väike õudustriller kinnises keskkonnas. Iirlaste tehtud, kellel on üldse oskust just nimelt erinevates trilleriga piirnevates toodetes oma eelarvest viimane välja pigistada ning osavalt kokkupandud käsikirjaga pitseerida. Nii ka siin: "Double Blind" oleks ka eestlastele nii eelarveliselt kui sisuliselt täiesti tehtav ja saavutatav. Siin meie maal on arenduses mitu õudustrillerit, ehk siis tuleb?

3 / 5

Ingeborg Bachmann – teekond kõrbe
Ingeborg Bachmann – Reise in die Wüste
Margarethe Von Trotta
Saksamaa-Austria-Luksemburg-Šveits
A-One 

Austria luuletajannast ja kirjanikust Ingeborg Bachmannist rääkiva portreefilmi puhul joonistuvad selgelt välja nii plussid kui miinused. Esiteks on juba eos huvitav midagi uut teada saada Euroopa kultuuriloost ja selle tegelastest ning nende oma vahelisest läbikäimisest. Ingeborg Bachmanni teed ristuvad nii mõnegi olulise omaaegse kultuuritegelasega, kellest oli varasemalt tuttav vaid Max Frisch, aga lisaks temale astuvad siin üles ka helilooja Hans Werner Henze, kirjanik Adolf Opel ja teised. Huvilistele rohkelt guugeldamist juurde.

Samuti on täiesti märkimist väärt see, mida siin on pildiga suudetud teha, ja see on ilmselt ennekõike operaatori teene. Martin Gschlacht on Austria kaameramees, kes on üles võtnud näiteks kõik Jessica Hausneri filmid alates "Inter-vjuust" (1999) ja mõned õuduslavastajate Veronica Franzi ja Severin Fiala filmid, millest viimase ("Saatana kümblus" või "Des Teufels Bad") eest sai Gchlacht tänavu Berlinalel ka parima operaatoritöö Hõbekaru. Imetlust väärt on nii kaardikompositsioonid, kaamera liikumine kui peen koloriit, mis muudavad filmivaatamise kohati esteetiliselt väga nauditavaks.

Vahelduvast koloriidist on mõnevõrra abi ka erinevate ajaliinide eristamisel (huvitavalt on kõige olulisem minevikuliin kalbemates ja jahedamates toonides kui olevik, kuigi tavapärases kasutuses on pigem minevik olevikust soojem ja läbiimmutatuma värvigammaga), aga see eristus tekib kuni mingi piirini, sest ajaliine on vähemalt neli – kui mitte rohkem – ja lugu on räägitud sel moel, et vaatajana on keeruline ajajoonel mitte kaotsi minna.

Sellele ei aita kaasa ka võrdlemisi tuim lavastusstiil. Margarethe Von Trotta on 1970. aastate Uue saksa kino (Neuer Deutscher Film) tõeline legend, kes veel hilises eas on teinud väga häid filme (Ingmar Bergmani dokk "Ingmar Bergmani otsides", või "Hannah Arendt"), aga see film siin ei lähe kuidagi käima. Abiks ei tule ka see, et Vicky Krieps on valinud nimitegelase kehastamiseks võrdlemisi allaheitliku ja vaikse laadi, kust peaks tema tunded läbi kumama, aga kokkuvõttes jääb mõju siiski nõrgaks.

See film võiks rääkida eneseületusest ja arengust, aga räägib pigem allajäämisest ja hääbumisest. Jah, näidatakse Bachmanni oma aja kohta suuremat otsustusjulgust naisena, eriti vabaarmastuse küsimustes, aga kokkuvõttes jääb kõlama noot, et tema elu suuna määrasid siiski suhted meestega ning killustatud ajaliinijuppidest ei teki tervikut.

Oleksin tahtnud ka paremat arusaamist Bachmanni loomingust – mida ta tegi, mis asja ajas ja miks nii oluline oli -, aga võib-olla Von Trotta eeldab, et me oleme selle kõigega juba väga hästi kursis.

2,5 / 5