5 sentimeetrit sekundis
Byōsoku 5 Senchimētoru
Makoto Shinkai
Jaapan
Artgene 

Makoto Shinkai esindab ehk koos Mamoru Hosoda ja veel mõnega jaapani anime uut põlvkonda, kus süngus, küberpunk ja maailmalõpu-ängistus on asendunud melodraama ja üleva, eleegilise iluga. Shinkai maailm on suur, taevalaotus lõputu ja inimesed oma tsivilisatsiooniga vaid täpikesed kosmoses. Ka siinseid tegelasi tõmbab armastuse ja läheduse poole – asi, mis jaapanlastel ei tundu kultuuriliselt kunagi väga loomulikult kätte tulevat –, aga neid lahutavad nii füüsilised kui vaimsed distantsid.

Kolmes lühiloos püüab peategelane Takaki Tono iseenda ja kolme tüdruku vahel süvenevat lõhet kuidagi kinni lappida, aga sisemine paine ja igatsus ei luba seda teha. Ja nii ta sõidabki lõputult rongiga, püüdes justkui kohmaka ja koliseva raudkonstruktsiooni abil vähendada hingelist distantsi, teekonda südamest südameni, taustaks tilkumas Shinkai filmidest tuttav lüüriline klaver.

"5 sentimeetrit sekundis" pakub rohkelt erakordset silmailu, ta visuaalne stiil on tõesti väga detaili- ja värvirohke ning kohati täitsa rabavalt avar, aga jäi meelde kuskilt loetud lause, et kahju, kuidas andekal Shinkail-kunstnikul tuleb töötada koos keskpärase Shinkai-stsenaristiga. Lugu on lihtne, filmi emotsionaalne tonaalsus minu maitsele veidi liiga sentimentaalne, tegelaste sisemine maailm ka liiga üheplaaniline ja isegi igav. Aga kinos seda vaadata tasu korra kindlasti, kasvõi selleks, et näha, mida Shinkai tegi 17 aastat tagasi (sest film on 2007. aastast), enne ta praegused hitte nagu "Tüdruk, kes muutis ilma" ja "Suzume".

3 / 5 

Ahvide planeedi kuningriik
The Kingdom of the Planet of the Apes
Wes Ball
USA
Hea Film

Arvestades, kui tugev ja suure mõjuga on Pierre Boulle'i originaal-ulmeromaan "Ahvide planeet", on lausa väike ime, et need uusloodud sisuga eellood üldse püsti seisavad. Raamatust tehti algselt kuulus Charlton Hestoniga esmaekraniseering (1968), mille edu vallandas 1970. aastatel korraliku ahvilaine, kui järjestikustel aastatel tuli sellele lausa neli järjefilmi, telesari ja animasari.

Tim Burton äratas originaalteose üles 2001. aastal, mis ei olnud küll väga hea, aga leidis oma publiku, ning sellele on nüüd omakorda tehtud reboot-sari raamatu eellugudest. Segane? Eks ma proovin siin isegi aru saada, milline see ajajoon on. Kolme esimese eelloo-filmi vältel liikus aeg edasi 12 aastat, siis käesolevas neljandas hüppame edasi 300 aastat, aga sündmused toimuvad ikka veel enne originaalteose sündmustikku ja väga kokkuvõtlikult näidatakse nende eellugude raames seda, kuidas võim planeedil Maa liikus inimtegevuse tulemusena inimestelt ahvide kätte.

Sama kokkuvõtlikult ütleks, et reboot-sarja kolm esimest filmi, "Rise of the Planet of he Apes", "Dawn of the Planet of the Apes" ja "War for the Planet of the Apes" on kõik kaugelt paremad kui selline haltuuraprojekti moodi ettevõtmine olema peaks. Põnev sisu, head efektid, huvitav maailm, Andy Serkis mässujuhi Caesari rollis filmiajaloo parima inimahvina. 

"Ahvide planeedi kuningriik" on samuti nauditav, aga võib-olla on latt liiga kõrgel, sest erinevalt eelmistest siin nagu uut kvaliteeti ei lisandu. Tundub olevat üleminekufilm mingitele järgmistele suursündmustele, millele siin ka viidatakse. Siinne sündmustik on kuidagi kunstlikum ja mul on raskusi selle omaksvõtmisega, et ahvide intonatsioon ja kõnepruuk jätavad kaugelt harituma mulje kui tänane keskmine ameeriklane. Arusaadav, et aeg on edasi läinud ja ahvid korralikult rääkima õppinud, aga midagi on selle aspekti kunstilise lahendamise puhul valesti, et raputab mind filmireaalsusest välja.

Natuke ka jääb tunne, et oma rea ajamisega on puntrasse jõutud, lugu lihtsalt ei sära nii nagu võiks, ja selle varjamiseks on hakatud laenama mujalt, "Mad Maxist" ja juba tuttavatest paikadest. Asja käigus üritatakse taas tõsta juba kogu sarjast tuttavaid teemasid – küsimus inimlikkusest, tsivilisatsioonide tõusust ja langusest –, aga tegevusplaani kohati tühise sebimise foonil ei pääse need endisel tugeval moel esile.

Põhjust polegi vaja kaugelt otsida, senine viljakas stsenaristide tiim Rick Jaffa, Amanda Silver ja Mark Bomback on siin asendunud uue inimesega (Josh Friedman), kes ei ole lihtsalt samal tasemel. Muutunud on ka lavastaja ja uus mees Wes Ball hiilgab oma CV-s "Maze Runneri" triloogiaga. Sellega küll kedagi kahjuks ära ei veena. Nii et vaadatav film, aga mitte nii meeldejääv või vajalik kui eelmised kolm.

3 / 5

Vaimusõdalane
Georgius Misjura, Aleksei Kulikov
Eesti
Vita Pictura

Peaegu on kiusatus võtta sama firma tehtud Yasmyni doki arvustus ja siia üle kantida, sest justkui täpselt samad plussid ja miinused sobivad kirjeldama ka seda kikkpoksija Max Voronski portreefilmi. Pika aja jooksul on truult kaameraga järel käidud karismaatilisel peategelasel, kelle tegevus avab mingi uue maailma või subkultuuri. Tehniline standard on võrdlemisi suvaline, kunstilisi kaalutlusi filmis väga pole, mis puudutab pildikvaliteeti, kadreeringut, stseeni ülesehitust ja muud sellist.

Erinevalt Yasminist on siin kasutatud mõnda kujundlikku iluvõtet (vee all filmimine), mis jäävad aga natuke asjaks asja pärast. Mõlemal puhul tüüritakse kindla sihi, peategelase võimeid ja seni tehtud rasket tööd proovile paneva kulminatsiooni poole, mis peab siis meie kangelase tooma koju kas kilbiga või kilbil.

Voronski on toreda sirge jutuga ekspätist ümber sündinud tippsportlane, kellel on ümber toetav pere-treener-trennikaaslased süsteem. Ma usun selle filmi vajalikkusse samuti samal põhjusel kui Yasmyni omasse – see teenib integratsiooniprojektina palju paremini lõimumise eesmärke kui mingid puised välikampaaniad. Seega, vajalik film, aga lihtsalt mitte piisavalt kvaliteetne või sarnastest teleprojektidest erinev, et saada kõrgemat skoori.

Tootmisfirmal Vita Pictura on millalgi välja tulemas ka nende esimene riiklikult rahastatud projekt, naishokimängijatest rääkiv "Hõbedastel kontsadel", eks siis ole näha, kas suurem ja ametlikum eelarve lubab senised kitsaskohad ära siluda.

2 / 5