Arvustus. "Furiosa" tõmbas käigu välja ja jäi luitesse kinni

Uus film
"Furiosa: Mad Maxi saaga"
Režissöör: George Miller
Stsenaristid: George Miller ja Nick Lathouris
Operaator: Simon Fuggan
Helilooja: Tom Holkenborg
Montaaž: Eliot Knapman ja Margaret Sixel
Osades: Anya Taylor-Joy, Chris Hemsworth, Tom Burke, Alyla Browne, Lachy Hulme jt.
6/10
"Furiosa" on eellugu 2015. aastal valminud taevani kiidetud "Mad Max: Fury Roadile". Me näeme, kuidas väiksest süütust rohelisest paradiisist röövitud tüdrukust saab Furiosa, kahvanahast türanni Immortan Joe vaikiv imperaator ja ohvitser. Ehedast badass'ilikkusest nõretava Charlize Theroni asemel astub seekord Furiosa rollis üles Anya Taylor-Joy.
Oma suurte ilmekate silmadega on Joy puhul näitlejavalikuga aga täkkesse pandud. Keerulisem oleks leida peamiselt vaikivat tegelast mängima keegi etem. Joy pilgus peitusid viha, kurbus, lootus ja lootusetus, raev – kõik öeldi ära ilma midagi ütlemata. Lisaks peitus ta rollilahenduses täpselt piisav annus Theroni juba väljakujunenud Furiosa külmaverelisust, kuid samas ka seda noore inimese toorust ja õrnust.
Aga "Furiosa" jääb filmina kuidagi toppama. Kui "Fury Roadis" oli gaas läbivalt korralikult põhja vajutatud, siis George Milleri vastses kõrbemürglis on tempot kõvasti maha võetud. Õigupoolest ei saada hoogu eriti sisse ja kui juba nagu saadakse ka, siis tõmmatakse kässar peale, vaatajaga ei juhtu seejuures midagi, sest tal oli turvavöö peal ja kiirus ei olnud ka eriti suur. Film õrritab sellesmõttes vaatajat, kõik on väga episoodiline, kõhus tekib see veider ebameeldiv pinge, mis viitab, et kohe-kohe peaks midagi juhtuma, midagi erakordset, kuid selle teatava action-nirvaana kogemiseni paraku ei jõuta. "Furiosas" on küll olemas need kohad, mil küüned korraks pingsalt nahkistmesse klammerduvad või pea vastikusest ära tahaks pöörata, kuid film jääb pidevalt seisma. Ka montaaž on rahulikum ning klassikalisem kui "Fury Roadi" hüplev ja hektiline mäsu. Seega emotsioonid on kahetised.

Ühelt poolt tulenevad need probleemid kummalisest otsusest film jagada viieks peatükiks. Nende tiitellehtedega markeeritud osade vahel energia üleval hoidmine ei tule välja, iga kord hakati pinget jälle vaat et nullist ehitama. Niimoodi venis film tundeliselt ka küllalt pikaks. Täiesti igav siiski hetkekski ei hakanud, sest mootorid tegid vrumm-vrumm ja lahedat kihutamist ja plahvatusi oli siingi omajagu. Oli eelmisest filmist tuttavaid lahendusi ja relvi, kuid ka mõningaid uusi kaadervärke, näiteks paraplaanidel lendavaid tühermaaroimareid või üldist suuremat fookust mootorratastel. Aga eriliselt higistama see ei võtnud, mida oleks ühelt apokalüptiliselt kõrbemärulilt justkui oodanud.
Teisalt ei kasutata neid katkestuse hetki ja filmi rahulikumat tempot ära, et süüvida tegelaste psühholoogia sügavamatesse kihtidesse, tegelastel ei lasta jutustada, vähemalt mitte eriti tähenduslikul moel. Miller on öelnud, et ta kasutab dialoogi minimaalselt just põhjusel, et tempot mitte maha võtta, kui aga hoog on otsustatud niigi maha võtta, siis tekib küsimus, miks mitte kasutada võimalust ära ja mõningaid suhteid rohkem välja arendada.
Näiteks väga veidralt üritati vaatajale sisse sööta mingit kerget romantilise alatooniga suhet Furiosa ning Immortan Joe sõjarekka ohvitseri, praetoorian Jacki vahel. See looliin visati lihtsalt jõuga aknast sisse ja vaataja pidi sellega leppima. Seejärel visati see tundetult varsti teisest aknast välja, nii et kedagi ei huvitanud, ei Furiosat ega vaatajat kinosaalis. Kui juba võtta filmis tempo maha, siis võinuks seda äkki kasutada mingite suhete sügavamaks avamiseks, hetkel jäi kõik pinnapealseks. Ja ehk oleks kasuks tulnud kasvõi sellest, kui Jack oleks veidi lahedam ja meeldejäävam olnud, hetkel nägi ta välja ja mõjus veidi sellise keskmise läti rekkamehena.

Kui Furiosa filmis eriti ei räägi, siis tema eest kõneleb aja täis Chris Hemsworth peamise paha tegelase ning tsiklikarmee juhi Dementusena, kes enda suure nina ja mängulaadiga, mis on kohati üle võetud Marveli viimatisematest Thori filmidest, filmi ka päris palju kannab. Hemsworth saab siin korralikult segast kütta, tehes seda piisavalt üle võlli, et see selle filmi kontekstis ka veidral kombel pigem töötab. Ja kui ühel hetkel heidetakse hetkelist valgust ka tema enda traumat täis taustale, siis saab Dementus veelgi suuremaks.
Vahepeal, kui Dementust päris pikalt ekraanil ponud, siis avastasin end seda kongus nina lausa igatsemast. Kuid samas on Hemsworth maha saanud tegelasega, keda on peaaegu võimatu tõsiselt võtta, pakkudes niimoodi küll koomilist leevendust, kuid sel samal põhjusel, et teda on raske tõsiselt võtta, kahvatub selle võrra Furiosa kättemaksuretk tema vastu.
Kuna Dementus on filmis Furiosa põhiline vaenlane, kes varastas talt tema lapsepõlve ja ema, siis selle arvelt on ka pehmendatud orjapidajast Immortan Joe kurikaelalikkust. Siin on tal isegi väljapeetud mulje. Üldse paljude asjade puhul, mis Citadellis või eesti keeli Kindluses toimusid, sunniti vaataja lihtsalt sellega leppima. Näiteks kui Furiosa Immortan Joe sigimisvanglast põgeneb ja tööliste sekka imbub, siis Joe'l on justkui suva, mis on veider, kuna eelmine film tugines just sellele, kuidas tal enda naiste osas suur kinnisidee on.

"Furiosa" häda seisnebki selles, et ta ei suutnud otsustada, kas ta tahab olla "liha" või "kala", sest hetkel pole ta kumbagi. Puhta ja pideva action'i jaoks on ta liialt katkendlik, aga sügavamate kihtide, teemade ja tunnete avamiseks liiga pinnapealne ja sõnaaher. Kahe kurja vahel valimise dilemmat ei avastata, Immortan Joe puudused summutatakse Dementuse kui peapahalase väljatoomiseks.
Kui filmi lõpus tuleb Furiosa ja Dementuse vahel arutlusele küsimus kättemaksu olemusest ja mõttekusest ning tundub, et äkki susiseb ka siin kõik liiva, siis suudab film siiski üllatada ja kättemaksu kaunil taldrikul ette serveerida, nii külmalt ja poeetiliselt, et keel jääb suulakke kinni. Seega "Furiosas" on äärmiselt vingeid stseene ja episoode, kuid nad on tihti ära tükeldatud ja vahel tähendusetud, mistõttu jääb vahepeal ka aega üle, et mõelda, mis see kell juba on.