Marcello mio
Christophe Honoré
Prantsusmaa
Põhivõistlus 

Christophe Honoré on üks neist prantsuse autoritest, kes on stabiilselt iga oma filmiga Cannes'i programmis, kas siis põhi- või kõrvalprogrammis. Kuuendat korda on ta siin nüüd võistlemas, aga auhindadeni pole siiani küündinud. Kas nüüd? Mine tea, sest "Marcello mio" on piisavalt põnev, et meelde jääda.

Chiara Mastroianni jõuab veendumusele, et on liialt oma isa Marcello nägu ja otsustab temaks kehastuda, ajades juhtme kokku emal Catherine Deneuve'il, parasjagu Chiaraga filmi tegeval Nicole Garcial, uuel sõbral Fabrice Luchinil, boyfriend'il Benjamin Biolayl ja lapsepõlvesõbral Melvil Poupaud'l.

Põhitrupp kehastab iseendid selles mõnusas metamängus, kus Marcello Mastroianni uus ilmumine seltskonna keskele avab võimaluse nii mõnekski teraapiliseks momendiks. Kõik unistavad momendist Mastroianniga ja nüüd on see võimalik, kui ainult natuke uskuda. Tegelaste omavahelisest jutust koorub välja mitmeid huvitavaid töö- ja eraelulisi seiku seoses põhilegendiga.

Ka Chiarale endale on see ilmselt film, mis vastab paljudele temas endas tekkinud küsimustele – pole lihtne olla selliste vanemate laps ja kuidas saakski veel paremini nepo-taaga eest põgeneda, kui sellele otse rinnaga peale joostes.

Filmis tekivad selle topeltkoodi tõttu mitmed huvitavad mängulised olukorrad ja lõppude lõpuks, see on ju näitlejate seltskond: kas nad tahavad enam tegelikkust või fantaasiat, ja kuipalju neil kahel üldse vahet on? Chiara mängib mõnuga oma isa iseloomulikku kimbatust, kasutab mitmeid ta žeste ja firmailmeid, viib meid tagasi ta erinevatesse rollidesse. Usun, et sellel filmil on rohkem mõju neile, kes Marcello Mastroiannist näitleja ja inimesena huvitatud, aga samas peaks vabalt toimima ka üksnes umbkaudse teadmise pealt.

6,5 / 10

Voog
Flow
Gints Zilbalodis
Läti
Un certain regard

Täitsa lõpp, lätlastel on täispikk animafilm kõvas kõrvalprogrammis, eluoluline saavutus, seda enam, et vaevu võib ehk üks-kaks juhtu meenutada, kui animafilmi sinna valitud on.

Ja film on hea, pole midagi öelda. Mingis seletamatus mahajäetud maailmas, kus on globaalse ökokatastroofi aimdust, seikleb üks kassipoeg, kuni algab uputus ja tuleb hakata võitlema sõna otseses mõttes pinnalejäämise nimel. Kassike leiab paadi ja sinna hakkab hädas loomi üht või teistpidi juurde tekkima. Nende Noa laevast saab omamoodi mikrokosmos, kus kõigil loomadel tuleb iseloomude erinevustest ja muudest eripäradest hoolimata kuidagi hakkama saada.

Arvutianimatsiooni pilt võib esmapilgul tunduda veidi piksellik, aga loomade plastika on täiesti fantastiliselt tõetruu. Päris keeruline võib olla kirjutada kokku ilma tekstita täispika filmi käsikiri, aga siin on see väga hästi õnnestunud ja sündmused paigutuvad filmiteljele täpselt ja ökonoomselt, andes vahepeal õhku ka meeleolule. Paremini tehtud kui näiteks viimase EFA auhinna saanud "Roboti unenäod".

Igal loomal, kelle hulgas ka üks kapibaara, mingi kummaline lind, leemur ja vahelduva eduga üks või mõned koerad, on oma iseloom ja omad kiindumused ja veidrused. Neile kõigile on filmis ruumi jäänud. Uputus annab loole päevakohase keskkonnakaitselise fooni ning loo mõte on selge kaasamissõnumiga: kuigi oleme erinevad, teeme koos, siis saame raskustest üle.

Väga kõva saavutus. Elagu Läti. Kui nüüd veel auhinna ka kätte saaks ... Publiku ja kriitikute vastuvõtt on küll olnud väga soosiv.

8 / 10

Ootid
Eglė Razumaitė
Leedu
Lühifilmide võistlus 

Selsinatsel Balti päeval õnnestus ära vaadata ka leedu lühifilm "Ootid", mis võistleb parima lühifilmi auhinnale. Jah, tõesti, kõigil Balti riikidel on tänavu film programmis ja mis võiks veel rohkem rõõmu teha. Äkki hakkamegi end edaspidi rohkem näitama.

"Ootid" on nüüd esimene selline film, mille puhul tuleb tahtmine uuesti vaadata, sest see lugu ei anna ennast ikka üldse kätte. Mingid teismelised tüdrukud sebivad võsa vahel, lähevad ujuma, klatšivad üksteist ja siis saab film läbi. Lugesin pärast vaatamist ka sünopsise üle ja no seda kõike, mis seal kirjas, ma tõesti ei osanud tähele panna. Ilmselt teen ühe ringi veel.

Film on visuaalselt ilus, teralise pildiga üles võetud, kaunis tumerohelises metsas aset leidev etüüd, mis tundub aga oma loojutustamise viisi valides astunud sammukese oma vaatajast liiga kaugele. Aga Cannes'i valijate arvates jällegi mitte. Endas kaheldes panen sellise keskmise mittemidagiütleva punkti, et seda äkki teise vaatamise järel korrigeerida.

5 / 10

Motell Destino
Motel Destino
Karim Aïnouz
Brasiilia-Prantsusmaa-Saksamaa
Põhivõistlus

Filmi alguses on hoiatus langetõbistele, et filmis kasutatav vilkumine võib olla tervisele ohtlik. Küll aga ei hoiatatud absoluutselt selle värviplahvatuse eest, mis siit näkku paiskub. Neoonid ja lihtsalt erksad, selged toonid. Uskumatu kogus värve ja puhas silmailu. Aga tulles tagasi eile esitatud küsimuse juurde: palju ilu tegelikult maksab?

"Motell Destino" on küll läbinisti stiilne film nende hullumeelsete värvikombode ja filmi nime andnud nn tunnihotelli sisekujundusega, aga lugu seda ilu ei toeta ja mingist hetkest alates väljanägemisest enam ei piisa.

Nagu Honorél, on see ka Aïnouzil kuues kord siin võistelda, aga tal on ka ette näidata tunnustus, Un certain regardi auhind meilgi silmapilguks kinos jooksnud filmile "Euridice Gusmao nähtamatu elu".

Oleksin samas ikka väga üllatunud, kui Aïnouzile auhinnakappi siit "Motell Destinoga" mingit lisa tuleks, sest pärast algse visuaalse maailma kehtestamist asub käsikiri aeglaselt kõiki klišeesid läbi logistama nagu teivasjaamades peatuv rong, ja kokkuvõttes on kõik ekraanil nähtu ja tehtu läbinisti derivatiivne. Brasiilia-Alžeeria päritolu Aïnouz on teinud tublisti paremaid filme kui see.

4 / 10