Cannes'i päevik #4: Yorgos Lanthimose "Lugusid headusest" ei löö otseselt särama

Cannes'i neljas päev jätkas põhivõistlusprogrammi lainel, pakkudes nii Andrea Arnoldi, Paul Schraderi kui ka Yorgos Lantimose uusi filme, aga lisaks sellele oli valikus ka Hong Kongi märul ja tugeva naispeaosaga Maroko draama.
Sõdalaste loojang. Sisse müüritud
Twilight of the Warriors: Walled In
Soi Cheang
Hong Kong-Hiina
Midnight Screenings
Pole midagi targemat, kui alustada varahommikut Midnight Screeninguga. Meeletult pikalt arenduses virelenud projekt, mida pidid 2000. aastate alguses lavastama üldse John Woo ja Johnnie To koos (!) ja peaosadesse oli plaanitud tõeline Hong Kongi näitlejate koorekiht – Chow Yun-Fat, Andy Lau, Toy Leung.
Lõpuks langes valik To protežeele Soi Cheangile ja näitlejadki pole enam uues variandis nii tuttavad, kui välja arvata legendaarne tüse löömamees Sammo Hung, kellel juba alates Bruce Lee ja Jackie Chani filmidest tänaseks kogunenud muljetavaldav, enam kui 200 nimetusest koosnev filmograafia.

"Sõdalaste loojang" on igati korralikult tehtud žanrikas, Aasia võitluskunstifilm segatud kriminaalse allilma ja gängisõdadega. Eriliseks teeb selle aga fakt, et sündmused toimuvad Hong Kongi Kowlooni suletud linnas, 1993. aastal maha lammutatud kõrghoonete kompleksis, mis oli seadusesilmale praktiliselt puutumatu, otsekui riik riigis. Keda Kowloon huvitab, sellele kindlasti asendamatu vaatamine. Ja täiesti soovituslik teos, aga siin konkurentsis on sellise puhta küttega raske silma jääda
6 / 10
Lind
Bird
Andrea Arnold
UK-USA
Põhivõistlus
Andrea Arnoldi film algab nagu uusversioon tema enda "Akvaariumist" – sama briti töölisklassi paneelmajade räämas rajoon, samasugused purunenud väikesed elud, mida elatakse päevahaaval ja hambad ristis. Geniaalne muusikakasutus, vabaduspüüdluse sümbolid, trotslik tüdruk peaosas ja müstiline vanem mees sekundeerimas. Tuleb tuttav ette? Esimeses faasis küll, kuid oma uskumatu, ohtliku ja särisev energiaga lööb Arnold taas kohe pikali. "Lind" on lihtsalt elus, nii elus, et vibreerib ekraanist välja. Ja Buriali muusika muudab muidugi kõik kullaks, mida puudutab.
Ja kui peategelase ellu ilmub müstiline mees nimega Lind, siis hakkab ka film vaikselt taeva poole tõusma, kuni jõuab minu meelest isegi suuremate kõrgusteni kui ta senised tööd. Franz Rogowski saab järjekordset veidrikku ja Barry Keoghan järjekordset brutaali mängida, aga kõige ägedamad on ikkagi noored.

Palju jäetakse ütlemata, aga puudusest tulev igatsus millegi parema – läheduse, armastuse või lihtsalt vaikse päeva järele rannas – tuleb siit igal juhul läbi. Ehk on vabadussümbolitega veidi üle pingutatud, linnud taevas lendamas läbi traatvõre filmituna, aga see on küll väga väike tooniviga.
Nagu ikka, suudab Arnold muusikaga asja väga mõjuvalt kokku võtta. Mäletate Nasi "Life's a Bitchi" "Akvaariumi" lõpus? Siin on samasugune muusikaline tabamus väga meeldejääva stseeni kinnistamiseks, aga ei hakka ette ütlema, mis lugu.
Üks tõsine kandidaat mõnele auhinnale.
8,5 / 10
Lugusid headusest
Kinds of Kindness
Yorgos Lanthimos
Iirimaa-UK-USA
Põhivõistlus
Ilmselt oli Lanthimosel tarvis ajalooliste draamade kostüümide raskuse alt välja rabelda ja ta teeb seda mõistulooga, kus samad tegelased astuvad eri rollides üles kolmes lühiloos (film küll kokku pea kolm tundi) ja tulemus on selline, kui Herzog ja Wes Anderson otsustaks koos filmi teha.
Kõlab hästi? Ega siin ju otseselt väga millegagi mööda panna ei ole. Lanthimos kaevub elu absurdi, lustib lollide naljadega, näitab inimese paranoiat, armastusvajadust, kiivust... Lahke olla võib mitmel erineval moel ning mõnd tüüpi lahkus on tõeliselt lämmatav, mõni aga lausa eluohtlik.

Staarid nagu Jesse Plemons, Emma Stone või Willem Dafoe võiksid sõnnikulaotamise eest ka Oscari saada. Film kulgeb, asjad juhtuvad, aga särama see teos nagu otseselt ei löö. Lanthimose enda probleem, et ta latt nii kõrge on, aga kui absurdist rääkida, siis ta esimeste filmide nagu "Koerahammas" või "Alpid" kõrgusele see siin ikkagi ei küüni. OK film.
7 / 10
Kõigile meeldib Touda
Everybody Loves Touda
Nabil Ayouch
Belgia-Taani-Maroko-Holland-Prantsusmaa-Norra-Rootsi
Cannes Premiere
Tore, kui filmid harida suudavad. Siin on vaatlemise all n-ö sheikhade ehk elukutseliste naislauljate ja -tantsijate maailm, kes peavad maskuliinsest islamimaailmast kuidagi läbi laveerima. Peategelasel Toudal on trauma ja unistus, nagu ühel korralikul peategelasel ikka. Kas aga unistuse nimel ollakse valmis oma tõekspidamistest loobuma? Seda küsimust on esitatud enne ja esitatakse ka siin.

Maroko filmi kaasstsenaristiks on Maryam Touzani, aga kahjuks ei jõua "Kõigile meeldib Touda" siiski Touzani enda lavastatud filmide ("Adam", "Sinine kaftan") tasemeni. Lugu jääb vahepeal seisma ja osade liinide eest ei kanta piisavalt hoolt, et tervik koos püsiks. Samas on lõpp päris hea. Ja kindlasti on tänavune tugevate naispeaosade aasta, sest Nisrin Erradilt täiesti super roll.
5 / 10
Oo, Kanada
Oh, Canada
Paul Schrader
USA
Põhivõistlusprogramm
Ameerika "New Hollywood" on Cannes'is tagasi, aga nii Coppola kui Schraderi tööde põhjal tundub käivat üks loominguline otste kokku tõmbamine. Mõlemad on teinud mingi tagasivaatelise elureferaadi, Schaderi oma on küll raamatu adaptatsioon ja seetõttu mitte otseselt päris temast endast, kuigi ühisjooni siin ilmselt on ja need vast ärgitasid ka lugu valima.

"Oo, Kanada" peaosas on tuntud dokumentalist Leonard Fife (Richard Gere), kes otsustab oma portreedokis rääkida ainult tõtt, viimase pihtimusena. Väga intrigeeriv algne lubadus aga ei realiseeru tegelikult päriselt kunagi, suurtest paljasustest räägitakse, aga neid ei avalikustata, lugu tammub paigal ja venib oma lühikesest kestusest hoolimata.
Palju raisatud potentsiaali, väga palju jääb lahti (miks see 95minutiline pikkus vajalik oli, kui pooled asjad alles ütlemata jäävad?) ja mees, kes ütleb dokikaamera ees, et on terve elu valetanud, valetab veel korra. Seekord meile.
3 / 10
Toimetaja: Kaspar Viilup