Tänase päeva tippsündmuseks oli muidugi Anna Hintsi ja Tushar Prakashi lavastatud lühifilmi "Sannapäiv" esilinastus siinses Critics' Weeki kõrvalprogrammis. Kindlasti unustamatu kogemus kõigile kohalviibinutele, aga kõigest päeva järjekorras.

Armand
Halfdan Olav Ullmann Tøndel
Norra-Saksamaa-Holland-Rootsi
Un certain regard 

Norralannast Renate Reinsvest on saanud küll selline tõmbenumber, kelle pärast minnakse filmi vaatama ja kes suudab ka keskpärase asja meeldejäävaks teha. Keskpäraseks ma "Armandit" nimetada küll ei tihkaks, pigem ikkagi üle keskmise, seda enam, et lavastajadebüüt. Ja üsna huvitava looga lavastaja, sest noormehe vanavanemad on Liv Ullmann ja Ingmar Bergman.

"Armand" on kinnises koolikeskkonnas lahti mängitav psühholoogiline draama kahe poisi vahel juhtunud intsidendist, mille detaile siis kooliõpetajad ja mõlema poisi vanemad üritavad endale soodsas suunas mudida. Asja käigus tuleb lagedale erinevat taustainfot, mis üsna traumaatilist laadi ning me mõistame, et minevikul on tänasele tõele väga suur mõju.

Reinsve rokib täiega, tal on üks hull kummaline tantsustseen ja üks freakout, mis on mõlemad juba eraldi väärt, aga ka kogu roll on väga tugev. Nagu klassikalises autorikinos kombeks, on lavastaja ise ka stsenarist ning siin on mul natuke tunne, et käsikiri on küll olnud piisavalt kompaktselt kihiliseks vormistatud, et väärida äramärkimist.

Teatud küsimusi on mul lavastamisega, sest Ullmann Tøndel on tundnud vajadust meid tavareaalsusest teatud lavastuslike stseenidega välja rebida – ja selle mõttest ma saan aru, et kui tõde muutub hämaraks, siis ka tegelikkuse õmblused rebenevad –, aga siin on neil kaks negatiivset mõju. Esiteks mõjuvad need kunst-stseenid kohati just kunstlikuna ja rebivad meid filmimaailmast välja, ja teiseks ohverdatakse nendega tempo ja sellega koos ka hoolikalt ehitatud pinge.

Aga tubli sooritus ja põhilise näitlejatöö tõttu ka täitsa vaadatav.

6,5 / 10 

Õde kesköö
Sister Midnight
Karan Kandhari
India-Rootsi-UK
Directors' Fortnight

Ägeda naksaka pildikoomikaga lugu India vastabiellunud noorpaarist, kes ei suuda ühist elu kuidagi käima saada. Naine on keskmisest emantsipeerunum, mida Indias väljendatakse lihtsalt lühidalt sõnaga "hull". Vaatame nende jändamist naeruga pealt, film libiseb kergelt nagu väärindatud verega Veerpalu suusk longerot joova soomlase jalas pärast jaanipäeva.

Aga just siis, kui tundub, et kui kaua seda rada ikka veel sõita kannatab, tuleb täiesti ootamatu pööre horror'i ääremaile, kui selgub, et naist vaevanud kõhuhädadel ja söögiisu puudumisel võib olla midagi pistmist sääsega, mille ta äkkhoos nädal varem oli maha löönud.

Võta nüüd kinni, kas tegemist on budistliku hoiatuslooga – algavad probleemid ju teise elusolendi tapmisest –, aga omajagu uudsust ja huumorit siin on. Samas on kesköiste muundumiste kategoorias ka niipalju tugevamaid filme, et selline tubli koolipoisi keskmine on hindeks täitsa piisav. Ja ka India kultuuri segamist erinevate horror'i alažanritega on viimasel paaril aastal üllatavalt palju ette tulnud.

7 / 10

Limonov – ballaad
Limonov – A Ballad
Kirill Serebrennikov
Prantsusmaa-Itaalia-Hispaania
Põhivõistlusprogramm 

Kui ma kuulen, et Serebrennikov on teinud filmi Eduard Limonovist, on esimene paratamatu küsimus: miks? Milleks on vaja täispikka eluloofilmi mingist vene natsist ja rahvusradikaalist, millel on filmi kavatsusest hoolimata mingisugune paratamatu mütologiseeriv või isegi heroiseeriv mõju? Serebrennikov järgib siin oma tuttavat rada võtta vene põrandaalune mässajafiguur ja panna välismaalane teda mängima – "Leto" peaosalise Viktor Tsoi asemel on nüüd aga valitud tõeliselt probleemne protagonist ja kuigi film ise võib puhtalt võetuna olla "Letost" pisut parem, siis ei ole antud juhul võimalik filmilugu peategelase loost piisavalt eraldada ilma, et tekiks kollaborandi tunnet.

Serebrennikov on kujutanud Limonovit inimesena, kelle jaoks mäss või revolutsioon on kutsumus, olemise viis. Justkui pungipõhimõte tõstetud ümber poliitikasse. New Yorgi aastaid kujutades tekib pähe võrdlus Travis Bickle'iga Scorsese "Taksojuhist" ja kohe materialiseerub see võrdlus ka ekraanil, dialoogis. Limonov mässab kõige ja kõigi vastu. Tõelise psühhopaadi kombel tahab ta näha maailma leekides, teadmata täpselt seda, millist uut ilma hakata vana suitsevatele tukkidele ehitama. Limonov saab, mis ta tahab – revolutsiooni, oma jüngrid, oma partei, kuulsuse ja kurikuulsuse. Väikese inimese võit, ja ehk kõige suuremaks saavutuseks võib selle filmi rõhkude puhul pidada äraütlemist Putini nõuniku kohast, sest ka siin mässab ta autoriteedi vastu, kuigi autoriteet taotleb üsna sarnaseid eesmärke.

Aga ikkagi arvan kokkuvõttes, et maailm oleks parem paik ilma filmlita Limonovist, kellele oleks surmjärgselt ilmselt kõige mõjuvam karistus see, kui ta ära unustatakse. Miks me siis sellel sündida ei lase? Miks Serebrennikov selle filmi tegi? Juhtida tähelepanu nn kurja juurele, ehk sellele, kust saab alguse autokraat? Seda oleks saanud teha ka ebaisikuliselt nagu seda tegi Brady Corbet võrratult oma filmis "Juhi lapsepõlv" ("The Childhood of a Leader"). Soovib ta siis meid Limonovi-sarnaste näidete eest hoiatada? Mis seal enam hoiatada, täiemahuline sõda käib ja maniakid on maskid eest rebinud. Oleme me Limonovit tema arvates valesti mõistnud? Ilmselt mitte, sest tehakse ka siin selgeks, et Limonovi partei liikemad ja pooldajad siirdusid kõik Ukraina vastu sõtta, ja meelsasti. Mis siis veel? Ei tea. Arusaamatu samm. Ja mul pole sellist toodet vaja.

Kui mõni austerlane teeks nüüd Jörg Haiderist filmi, siis ta löödaks ilmselt risti. Miks on siis okei siin näidata järjekordset venelase tehtud apologeesi vene kultuurile? Serebrennikovi puhul on see juba kolmas kord järjest – Tsoi, Tšaikovski ja nüüd Limonov. Hakkab nagu agenda välja joonistuma.

Isukalt venelaste saapaid limpsivatel prantslastel on ainult vaja väikest JOKK-akent, et vene kultuuri trummi edasi taguda, ja seda eksiilis olev "dissident" Serebrennikov neile juba ka mitmendat korda pakub, ja automaatselt ka põhivõistlusse saab.

1 / 10 

Lühifilmide eriseanss
Courts métrages séance spéciale
Critics' Week 

Peab tunnistama, et mulle esmakordne kogemus siin Cannes'is pärast sõna otseses mõttes sadade filmide vaatamist olla kohal ja osaline oma Eesti filmi linastusel. Jah, suure algustähega. Anna Hints tegi eelmisel aastal imet, ja nüüd jälle. Tuleb vaadata, et imedega liialt ära ei harju.

Veerandtunnine "Sannapäiv" kahe pikema Euroopa filmi vahel otsekui hingetõmbepausiks, mida on see film ka ju oma peategelastele. Pausiks, kus maskid korraks langevad. Väga hästi kureeritud programm, ma ütleks. Kõik kolm filmi on naiste lavastatud ja kõik räägivad seksist, seda samas kas üldse mitte või väga tinglikult kujutades. Seksi asemele sobiksid ka vähe kureeritumad sõnad nagu armastus või lähedus, aga... no millised filmid siis sellest ei räägiks.

Critics' Weeki seansse iseloomustab väga hea sinefiilne omamehelik vaib, näha, et seda veavad filmiarmastajad inimesed, kellel pole vaja maadelda A-kategooria tähtede A-kategooria tujudega, sest siin kehastuvad ka suurimad neist justkui üheks publiku hulgast.

Ütlen siiski, et ma täpselt aru ei saa, miks pidi "Sannapäiv" linastuma väljaspool lühifilmide võistlust. Ja eesmärgiks pole saavutust kuidagi kahandada, see ei muudaks suurt midagi, aga reglementi lugedes ma sellist punkti ei leia, mis sel võistlusse tee sulgeks, sest igasugune debüütfilmi nõue kehtib vaid täispikkadele.

Laval on tegijaid umbes kümmekond ja produtsent Evelin Penttilä teeb teatavaks uue uudise, et "Sannapäiv" on valitud võistlema ka tänavusele Queer Palmi auhinnale, ehk aasta parima geifilmi tiitlile kõigi programmide lõikes. Kuna lühifilmide Queer Palm on eraldi arvestus ja kandideerib viis filmi, on "Sannapäival" päris hea võimalus tegelikult tänavu Cannes'sist ka veel auhind ära tuua. Nimekirja saab vaadata siit. Auhind pole küll päris Cannes'i ametliku auhinnanimekirja osa, ent neil on õigus kasutada Cannes'i atribuutikat, pressis mainitakse enamasti ära ka Queer Palm ning selle meediakaja on tavaauhindadega omaga võrreldav.

Lõuna pruudid
Las novias del sur
Elena López Riera
Hispaania-Šveits 

Ploki esimene film on anomaalse 40-minutise pikkusega dokfilm vanadest naistest, kes kõiki üllatava avameelsusega räägivad armastusest selle vaimses ja füüsilises vormis oma elukogemuste põhjal. Mingil segasel moel tõukub see kõik autori emast, mainitakse, et lavastaja ei taha, et tema elu kulgeks samamoodi nagu ema oma, üheaegselt tervitatakse teda, palutakse andeks ja film on emale pühendatud.

Mis iganes tumeainekihid siit veel avaldamata jäid, loodan, et filmil oli mingi teraapiline mõju. Ema ja isa istusid minust paar rida eespool ja emotsionaalse ülestunnistuse-lõpumonoloogi ajal kiikasin ühe silmaga neid ja proovisin ette kujutada, mida nad tunnevad. Silmi pühiti ikka üsna tihedalt. Aga film on väga hea ka ilma sellise elulise lisaboonuseta saalis. Koomiline ja soe.

8 / 10 

Sannapäiv
Anna Hints, Tushar Prakash
Eesti 

"Sannapäiva" teeb tugevaks selle ökonoomsus. Kogu liigne rasv on kihthaaval filmist eemaldatud, kuni jääb järgi vaid kõige olulisem. Nagu Hints ise ka Sirbi intervjuus ütles, oli eesmärgiks "lõigata filmitud palju pikemast materjalist kokku seal sees olev poeem". Ülesandepüstitus selge ja sooritus ideaalilähedane. Vaikus on kõrvulukustavalt kõnekas, ütlemata jäävad sõnad kõlavad pärast filmi selgelt kõrvus.

Esteetiline pool veel lisaks: kui "Savvusanna sõsarad" deklareeris end selgelt keha deseksualiseeriva filmikogemusena, siis siin on kõik vastupidi. Kahe laval vihaga rassiva mehe tegevus on varjamatult erootiline, kaamera otsib kehapinnalt sensuaalsust; kadreerib ruumi objektide vahel, tühjus viib mõtted sellele, mis jääb kaadriserva taha. Raam annab asjale eleegilise ilu: väljaspool sauna kaitsvat raamistikku, kus saab varjamatult olla koos alasti ja sellest rõõmu tunda, jätkub argielu maskiball ja seltskonnas tuleb mängida kedagi teist.

Siin on sarnaseid kaadreid "Savvusanna sõsaratega", aga need kaks ühes ja samas keskkonnas toimuvat filmi on küll ühest küljest nabanööripidi seotud juba oma autori(te) kaudu, aga teisalt vastandid, mahtudes mõlemad ilusti ühte leiliruumi ära ilma, et kellelegi liiga tehtaks.

Lühiformaadil on raske saavutada sama mõju kui pikal filmil, väitku lühifilmidega tegelevad inimesed ise vastupidist kui palju soovivad. Siin on aga algne kontseptsioon väga selgelt ja kindla käega ära realiseeritud. Tugev kandidaat Eesti aasta parimate filmide edetabelisse. Ja ikkagi uskumatult lahe sündmus! Äkki järgmise korrani ei lähegi enam 17 aastat aega, mis lahutasid Kadri Kõusaare "Magnuse" linastumist Un certain regardi programmis tänasest "Sannapäivast".

8,5 / 10 

1996 ehk Solveigi ebaõnn
1996 ou les Malheurs de Solveig
Lucie Borleteau
Prantsusmaa

Kolmas film moodustab kohati konkreetse silla esimesega (tegelasete otse publikule või kaamerasse esitatud pihtimused), aga valib selgelt komöödiaformaadi selle suureks saamise loo rääkimiseks. Film avab autori mälestusi teismeea kasvuraskustest, eriti sellest, mis puudutab esimesi intiimkogemusi sel kõige keerulisemal ajal, kui mitte midagi aru ei saa, aga samas on selline tunne, et oled elurongist ainsana teivasjaama maha vahtima jäänud, ja uut rongi ei tule iial.

Armas, koomiline film, hea peategelane (kes tänas samuti oma saalis viibivat ema). Natuke prantslaslikult pealiskaudne, aga sügavust annavad lõpukaadrid, kus selgub, et filmis mänginud tegelaskujud on autori kunagised klassikaaslased, kelle edasist käekäiku meile ka tekstiga edasi antakse. Need on nagu elu ise: mitte kõigil pole läinud ideaalselt või esialgsete plaanide järgi. Tahtsin küsida, kas autor püüdis ka nendega kontakti saada ja esikale kutsuda, aga ei tekkinud hetke. Järgmine kord.

6,5 / 10