"Godard ütles tuntud sõnad: film räägib tõtt 24 kaadrit sekundis. Talle vastas Fassbinder sõnadega: film valetab 24 kaadrit sekundis. See on suurepärane mõttevahetus, sest me teame ju, et neil on mõlemal õigus".

Isegi, kui hommikul on tunne, et päev üllatusi ei paku, siis ikka kerib midagi välja. Ei arvanud, et Directors' Fortnighti avamisel annab prantsuse filmitegijate ühendus SRF välja oma iga-aastase Kuldse vankri (Carrosse d'Or) just seal tseremoonial ja just Todd Haynesile, kellest ma ka väga lugu pean.

Lisaks Godardi ja Fassbinderi meenutamisele pidas Haynes suurepärase isikliku kõne kväär-filmitegemisest, inimõigustest, filmikunsti jõust. Väga ilus ja oluline kokkuvõte mehe karjäärist, kellel ka ikkagi täiesti oma käekiri. Respekt. Ja õnnesoovid.

Filmide osas algas võistlus aga väga ootamatu pauguga. Ega ei oodatudki esimese korraliku raputusega kauem kui esimese filmini.

Langemise heli
In die Sonne schauen / Sound of Falling
Mascha Schilinski
Saksamaa
Põhivõistlusprogramm

Teise pika filmiga Cannes'i võistlusse jõudnud sakslanna Mascha Schilinski rääkis intervjuus, et tema arvates on film veel nii uus kunstivorm, et sellega tuleb mängida ja katsetada. Ja pole midagi öelda, oma sõna peab ta nii, et kuulu järgi olla Cannes'i kunstiline juht Thierry Fremaux Schilinski Berliinilt lihtsalt üle meelitanud. Crime of passion on prantsuse kohtutes kuriteo sooritamise puhul kuulu järgi leevendavaks asjaoluks. Hullus lõi pähe, mis teha.

Mis mõttes siis mängima? "Langemise heli" on alustuseks vormilt igas plaanis märkimisväärne. Ühesse saksa maamajja on kokku sulatatud neli erinevat ajastut, mida avatakse läbi nende naiskangelaste. Traumad, brutaalne olme, aga ka ilu. Ja elu ning surma pöördumatu ringmäng. Hämmastav on aga see, kuidas autor nende aegade vahel liigub nii, et lihtne on ajateljel suunataju kaotada. Sellist graatsiat pole ammu näinud. Ja kõik ikka näidates ja kujutades, mitte selgitades. Selgitused tuleb vähemalt filmi esimeses pooles ise leida, hiljem tuleb see veidi lihtsamalt – hakkavad tekkima seosed. Ja sisu. Aga millest sisu täpselt räägib, on ka suuresti vaataja teha, sest osutamist endiselt ei toimu. Kujutatakse aja kulgu ja selle paratamatust. Ajas edasi kestvaid tagajärgi. Maamaja läbi kindlasti ka mingit kohamaagiat, millele vahel mõnda vana ehitist vaadates ikka mõtlema jääd.

Erakordne on kaameratöö, mis libiseb mööda tube ja koridore. Erakordne on helidisain, kus tõesti pole vahelduseks lihtsalt heliriba muusikat ja müra täis topitud, vaid helikujundus on väga tugev dramaturgiline instrument. "Langemise heli" on tõeline filmikunst, kui ainult žürii seda palun märkaks. Sest see on üks viimase aja raskemini ligipääsetavaid kõrge profiiliga arthouse-filme – paljud pööritasid silmi, mõned lahkusid saalist –, aga kes võtab vaevaks püüda sisse minna, saab erilise elamuse. Ennustan mingit suuremat auhinda kindlasti.

Pean Schilinskit paari päeva pärast intervjueerima, äkki saan midagi selgemaks. Kardan, et kui tema asemele praegu Tom Cruise'i intervjuud pakutaks, siis ma ütleksin ära. Seal on asjad ilma minutagi niigi selged.

8,5 / 10

Enzo
Laurent Cantet / Robin Campillo
Prantsusmaa-Itaalia-Belgia
Quinzaine des cinéastes

Autorite kaksiknädala avafilm on ka väga keerulise käekäiguga. See on tegelikult andeka Laurent Cantet' viimane projekt enne tema enneaegset surma aprillis aasta tagasi. Kõik asjaosalised olid päri, et ta sõber Robin Campillo, samuti ju väga prestiižne tegija, selle projekti üles võtaks ja sellega jätkaks. Tulemuseks südamlik lugu jõukast perest pärit 16-aastasest Enzost, kes tahab maailma tundma õppida väljaspool oma turvamulli ja läheb ehitusele tööle, et ennast leida või iseseisvana tõestada.

Ma ütleks, et Cantet' käsi kumab siit läbi küll. Filmitud päikeselises La Ciotat' linnakeses nagu ka ta üle-eelmine, samuti Cannes'isi esilinastunud "Töötuba", ja samamoodi intellektuaalset maailma töölisklassiga kokku põrgatav nagu ta Kuldse Palmioksa pälvinud "Klass" (2008). Film puudutab mitut tänast probleemi, kaks ukraina kutti ehitusel toovad filmi sisse Ukraina sõja teema, kokkuvõttes on filmitoon äärmiselt mõistev ja kuidagi soe, probleemid pole liiga võimendatud vaid kooruvad igapäevaelu seest loomulikult välja.

Rahvale meeldib, festivalipublikule ehk vähem. Ise olen soosiv, aga mitte lõpuni heakskiitev. Selgelt ei küüni Cantet' paremate töödeni, aga eks silla loomine siinse ja teispoolse maailma vahel on ikka tavaliselt komplikatsioonidega seotud. Punkte päris panna ei saa, sest pidin enne lõppu lahkuma, aga umbes sinna 6,5/10 kanti kisub ilma viimase pooltunnita.

Kaks prokuröri
Two Prosecutors / Zwei Staatsanwälte
Sergei Loznitsa
Saksamaa-Prantsusmaa-Holland-Leedu-Läti-Rumeenia
Põhivõistlusprogramm

Sergei Loznitsa on tagasi mängufilmimaailmas pärast seitsmeaastast dokiarhiivis veedetud aega, ja asub kujutama stalinliku terrori kõrgaega 1937. aastal, ehk siis samasse aega, mida kujutas ka näiteks meie oma osalusel valminud "Kapten Volkonogovi põgenemine". Võrdlus küll ei tule Loznitsa filmile kuidagi kasuks, sest originaalse sisu asemel käiakse üsnagi tuttavlikke radu ja teleteaterlikus võtmes lahendatud ning ülimalt tekstirohke lugu tõstab pigem esile Stalini terrori- ja bürokraatiamasina kafkalikkuse. Sobivalt algab peategelase nimi Kornev ka K-tähega ning ta kulgeb mööda lõputuid koridore ja treppe nii vanglas kui poliitbüroos nagu Josef K. nõukogude versioon.

Filmi sisu on nõrk, teostus igavapoolne ja algselt päris põnevalt välja pakutud võimalik seikluslikum rada mandub suures osas venekeelseks pläraks. Lõpplahendus on kõigile kilomeetri kaugusele ette näha, kes KGB-st midagi kunagi kuulnud või lugenud on.

Filmi pluss on see, et isegi tuhmim lääne intelligents võib suuta luua paralleeli 1937. ja 2025. aasta Venemaa vahel. Kas keegi selle ka välja ütleb? "Kaks prokuröri" on sisuliselt pettumusest kommunistlikus unelmas. Meie mail muidugi tahaks küsida, et mis pettumus ja mis unelm? Vaadake aastaarvu: kellel olid praeguseks veel Venemaaga seoses mingid unelmad alles? Häda korral võivad nad sedagi filmi nii mõista, et sotsialistliku ühiskonna vähkkasvaja oli tegelikult NKVD, muidu oleks ühiskond toiminud igati korralikult. Seda kinnitaks filmis justkui mitu aatelist vanakooli kommunisti, kes pole rahul ebaõiglase kirsajäljega oma näol. Rumalad on tarkadest leidlikumad ja (välja)vabanduse leiab alati.

"Kaks prokuröri" on aga ka sellepärast tähelepanuväärne, et viis ühekorraga kaastootjatena nii Läti kui Leedu Cannes'i põhivõistlusse.

5 / 10