Salagent
O Agente Secreto / The Secret Agent
Kleber Mendonça Filho
Brasiilia
Põhivõistlusprogramm

Raske on hoiduda "Salaagenti" võrdlemast Brasiilia eelmise aasta vaikse superhitiga "Olen veel siin", mis end kõigist konkurentidest läbi surus ja lõpuks lausa Oscari koju tõi. "Olen veel siin" ühendas inimliku draama, kunstilised ambitsioonid ja väga selgelt ning põnevalt jutustatud loo üheks tervikuks, mis köitis nii kriitikuid kui laiemat publikut.

Mingis mõttes võiks täpselt sedasama positiivset kirjeldust kasutada ka Mendonça Filho uue filmi kohta, sest võiks toimida samamoodi. Ajastu on sama, probleemid samuti – Sallesi filmis näeme Brasiilia sõjalise diktatuuri algust aastast 1971, Filhol on käsil juba 1977 ja täieliku hirmuvalitsuse aeg. Ütleks, et Salles on dramaatilisem, Filho delikaatsem nii poliithoovuste kujutamisel (on ju siin kurjuse kehastus ka lihtsalt üks korrumpeerunud ametnik) kui mõtte sedastamisel. Lõpus välja toodud kujundid väärivad lausa eraldi esseed, aga spoiler – ehk ikka saab seda mingil hetkel ka Eestis vaadata. Šansse parandaks kindlasti siit mõni auhind, mida ka üldse ei välistaks.

Filho pole olnud üks mu lemmikuid, nähtutest on meeldinud väga abstraktsepoolne "Naabrite helid", samas ta läbimurdefilmid, Cannes'is põhiprogrammis esilinastunud "Aquarius" ja "Bacurau" jäid mulle toonilt segaseks ja kokkuvõttes siiski võõraks, kuigi huvitavaks eksperimenteerimiseks. Žanrielementide ja kohati ka veidra jämekomöödia segamine draamaga ja ühiskondlike valupunktidega tegi aga selgeks, et tegemist on originaalse loojaga, kes kuulub pigem arthouse'i kitsavõitu sahtlisse.

Nüüd on huvitav nihe. Kui ma tiitritest aru sain, siis on Netflix asjaga seotud, küll vist mitte tootjana, aga mingit tüüpi... eellitsentsilepinguga? Seda enam, et peaosas on Netflixi hittsarjas "Narcos" Pablo Escobari mänginud Wagner Moura. Igatahes tundub olevat eelarvet korralikult, et teha üks hoogne seitsmekümnendate ajastupõnevik.

Filho on siin enda kohta valinud üllatavalt traditsioonilise ja sirgjoonelise lähenemise, aga ilu on detailides. Tavapärase loo sees näitab ta väga elegantseid stseenide ja liinide lahendusi. Kallim väljanägemine ja soe sära aitavad kibeda pilli suurematele massidele kohale viia ja kommertsläike varjus saab Filho oma poindi edukamalt ära teha. Mis see point on, on sellise kaliibriga filmi kohta ka üsna lahtine, aga kindlasti on siin juttu ühest meile eestlastelegi väga olulisest teemast. Kui me ise enda tragöödiaid ei mäleta, nendest ei räägi ja neid edasi ei päranda, siis ei tee seda ka keegi teine. Või veel hullem – teeb.

8 / 10

Alpha
Julie Ducournau
Prantsusmaa
Põhivõistlusprogramm

Ja Ducournau sissejuhatuse võiks omakorda eelnenud Filho loo pealt maha panna, sest ... Julge, omanäoline filmitegija, kes ei karda end oma filmides haavatavaks teha või naeruväärsena mõjuda. Pole päris minu veregrupp ta kunagi olnud, aga hindan sedasama oma raja tallamist ja luban ka kõik need eelnenud vähem meeldinud tööd kunagi veel korra ette võtta, et oma esmamulje õigsuses uuesti veenduda.

"Alphast" poleks põhjust oodata midagi vähemat. Film on vali, julge, ekstsentriline. Tugeva žanrielemendiga, kuna ühiskonnas on levimas kummaline viirus, mis paneb inimesed alguses mingit punast tolmu köhima ning muudab ajapikku kiviks. Võimalikke allegooriaid pudeneb nagu käisest, igaüks võib valida oma lemmiku. Peategelaseks teismeline, ennast leidma hakkav tüdruk, tema ema, ja narkarist vend, kellena Tarik Rahim teeb väga muljetavaldava rolli. Piitskõhn hüään, kes liigubki nagu loom, hiilides ja pooleldi külg ees, nurjatus silmis ja plaan peas valmis.

"Alpha" on kindlasti ka sõltuvusest ja minnalaskmise oskusest – tundub, et õhtumaal klammerduvad tihti surma külge just need kõige tervemad, kes ei suuda leppida surma paratamatusega ja püüavad veidi aega juurde tingida. Teatud piirini on see mõistlik, aga "Alpha" tundub provokatiivselt nentivat, et mingist hetkest enam mitte. Sureja päästmisest saab päästja kangelastegu. Aga ka surijalt keegi küsis, kas tal seda kangelaslikkust tarvis on?

Kujutan ette, et "Alpha" võib ka närvidele käia. Mul on Ducournau Kuldse palmioksa saanud "Titaani" omaksvõtmisega tänaseni lahenemata probleeme – film oli nii kunstlik ja kujundlik, et ma lihtsalt ei leia seal kedagi, kelle suhtes üldse miskit tunda; aga eks film rääkis ka masinlikkusest. "Alpha" mängib samamoodi naeruväärselt absurdsete elementidega, aga lisab juurde inimliku mõõtme, mis mul "Titaanis" kuidagi tööle ei läinud.

"Alpha" pole nii ekstravagantne ega erakordne kui "Titaan" ja ilmselt seetõttu ka paljude arvates mitte nii hea film, aga vähemalt on siin tõelist valu, läbielamisi, suuri emotsioone. Jään hinde panekul veidi ebalevaks.

6 / 10