Imestajad
The Wonderers / Qui brille au combat
Joséphine Japy
Prantsusmaa
Special Screenings

Eks see pealkirjade tõlkimine on üks tänamatu töö. "Imestajad" võiks kõlada ingliskeelse pealkirja tõlge, prantsuse keele "Qui brille au combat" aga näiteks "See, kes lahingus särab". Arenguruumi mõlema puhul.

Film ise on selline väikese skaala prantsuse draama perekonnast, kelle üks kahest tütrest on tõsise arengupeetusega, ja kuidas pere püüab siis oma biorütme ja plaane teha selle ühe inimese ümber, kes vajab pidevat hoolitsust. Peaosalise rõõsa ilme, tühi pilk ja lokkis juuksed mõjuvad natuke ingellikult, eriti justkui mingite eestiaegsete postkaartide pealt.

Filmis on nalja ja kaastunnet, aga kokkuvõttes ei suuda siiski piisavalt hinge minna, et meelde jääda. Ja ega pole ka rohkem midagi kirjutada. Aga samas tuleb tunnustada helget ja elujaatavat lähenemispüüdu muidu päris karmina tunduvale teemale.

6 / 10

Eddington
Ari Aster
USA
Põhivõistlusprogramm

Tänase päeva peksupoiss on kindlasti olnud Ari Asteri "Eddington", mida kirutakse nagu maa must. Läksin ka ise üsna madalate ootustega, sest ta eelmine film "Kõik Beau hirmud" tuhises mul täiesti üle pea ja ma ei saanud aru ei filmist ega selle tegemise tagamõttest. Ei ühendanud kohe üldse kokku.

Samasuguseid mõtteid oli kuulda ka "Eddingtoni" kohta, aga minu meelest on siin asi täiesti selge. Filmi slogan on "Tagasivaade on alati 2020" (20:20 tähistab inglise keeles täiuslikku nägemist) ja ilmselgelt viidatakse siin aastaarvule, millest siis sai alguse filmis kujutatud täielik kaos – pandeemia-aasta, millest USA enam polegi justkui välja tulnud, kuna siis praeguse hetkeni, kui ka lähimad liitlased on hakanud kahtlema selles, kas demokraatia Ameerikas üldse kehtima jääb.

Natuke pahaseks tegi hetk tagasi loetud Screen Internationali väide, et film "kukub läbi katsega ajada vardasse Ameerika parempoolne ideoloogia". Minu meelest täielik vale, õigemini pooltõde, ja tundub ka olevat märk korralikust pimetähnist. Siin aetakse kõik ühtviisi vardasse, nii vasakult kui paremalt, ja Aster ründab oma happeliselt kriitilises tänase USA kommentaaris kõiki osapooli – korrakaitset, protestijaid, poliitikuid, vaktsineerijaid ja anti-vaxxereid, Black Lives Matterit ja NRA'd, gurusid, blogijaid, sotsmeediat, valeuudiseid, mida iganes.

"Eddington" on oma rünnakutes kaootiline ja rapsiv, aga sellist aega siin ju kirjeldatakse. Aega, mis pole enam liigestest lahti, vaid iga jäse rapsib juba omas rütmis ja üht töötavat vereringet selles kaoses enam ilmselt polegi võimalik kokku panna. Just see teeb "Eddingtoni" nii karmiks, et siinsest on kaasa võtta tunne, et ravi pole enam võimalik. "Eddington" ei paku lootust, vaid nendib, et lõpuajad on käes.

Kuna "Eddingtonis" rünnatakse kõigi huvigruppide seas ka neid, kes justkui peaks "heade poolel" võitlema Trumpi (riiki) esindavate funktsioonide ja institutsioonide vastu (näiteks politsei), siis saab see film kriitikalaviini juba neilt. Ma julgeks väita, et Asteri filmis on justkui kõik tekkinud olukorras süüdi ja kõik ka selles osalt enda tekitatud olukorras kannatajad. Vaatad kurbusega lihtsalt pealt seda, kuidas inimesed ei oska enam lõhestunud ühiskonnas funktsioneerida, nad ei tea, mida edasi teha ja kuidas.

Eddingtoni väikelinn on igale mõõtkavale kohandatav mikrokosmos. Inimesed manduvad loomahääli meenutava kõnega olenditeks (kitse kombel mökitav mees avastseenis), kes on pideva meediast kostva konspiratiivfooni taustal enda ajus täiesti ära marineerinud. Kõik vihkavad kedagi või midagi, saamata enam isegi täpselt aru, miks. Ari Aster on teinud ebameeldiva filmi, sõpru ja vaenlasi valimata ega eristamata.

Kas väikelinna nimi Eddington viitab astrofüüsikule Arthur Stanley Eddingtonile? Tema järgi on nime saanud nn. Eddingtoni lähendus, millega mõõdetakse tähtede heleduse maksimaalset ulatust. Vabandan võimaliku vale sõnavara pärast, sest ma olen kaugel füüsikast, aga mõte tundub ju ideaalselt sobivat. Ameerika ühiskond kui miski, mis on juba saavutanud oma Eddingtoni lähenduse – maksimaalse heleduse. Kas siis siit edasi saabki minna vaid pimedamaks? Nii võttes ikka väga postapokalüptilise mõjuga lugu hukkuvast tsivilisatsioonist, millele viitavad ka plakatil üksteise järel kuristikku varisevad Ameerika piisonid.

7 / 10