Hõredast kinolevi nädalast leiame kaks sellist seeriatoodet, mille sündmustikuga ennast kurssi viimine võtab omajagu kodutööd. Briti konservatiivide Shangri-la "Downton Abbey" on jõudnud pärast kuut telehooaega kolmanda täispika filmini, "suure lõppvaatuseni", nagu lubab pealkiri. Eks näis. Märksa huvitavam on aga Jaapani anime-sari "Demon Slayer". Kasvõi juba sellepärast, et sellest Eestis (vähemalt meedias) justkui üle ja mööda vaadatakse.

"Demon Slayer"  

See pole nüüd otseselt soovitus hetkel kinos jooksvale filmile "Demon Slayer: Infinity Castle", vaid tervele frantsiisile, sest see käesolev film ei oma ilma nii-öelda sissevaatamiseta ja eraldiseisvana ilmselt mitte mingit mõtet. Sari on aga väga tugev ja kuna kolm esimest hooaega ka Netflixis olemas, siis ka kodumaiselt osalt kättesaadav.

Peategelane, poisike Tanjiro Kamado paisatakse sündmustikku, kui ta äraolekul tapab deemon kogu ta perekonna. Ellu jääb ainult ta väike õde Nezuko, aga ... deemonina. Temas on säilinud piisavalt inimlikkust, et eksisteerida kahe maailma vahel, inimesi ründamata. Tanjiro annab lubaduse õde taas inimeseks muuta ning selle saavutamiseks asub jälitama ta pere tapnud deemonit. Ta satub ühinema Deemonitapjate salaseltsiga ja liigub läbi seikluste vaikselt ülespoole, edasi ja oma eesmärkidele lähemale.

Kellele jaapani anime korda läheb, see peaks küll sarjaga tutvuma. Deemonitapjate, aga eriti deemonite seas kohtab äärmiselt ägedalt kirjutatud tegelasi. Mõlemal poolel on oma hierarhia, mille eripärad meile järk-järgult avanevad. Nagu Jaapani asjades ikka, on siin ohtlikult sentimentaalsuse äärel kõikuvat (aga enamasti seda mitte ületavat) ülevust ja suurt tunnet, kui ennastohverdavalt jäädakse kindlaks aadetele ja põhitõdedele. Tegelasi saadetakse kohati ootamatult suure empaatiaga ning püütakse meile mõistetavaks teha ka deemoneid ja nende motivatsiooni.

Žanrifännidele ei ole siin puudu verest ega muud laadi süngusest, võitlusstseenid on äärmiselt tugevad ja innovatiivselt kujutatud. On ka miinuseid, näiteks vahepeal ositi rohkem sisse tulev lapselik kritseldavamas stiilis kiljuv jaapani slapstick-huumor, aga see vist on mulle lõpuni mõistetamatu kultuuriline eripära. See rikub vahepeal õhustiku täiesti ära, aga kui tegevus taas käima läheb, siis ikka päris sügavale mälu, perekonna, au jms teemadesse. Nii elufilosoofia kui märuli plaanis kohati ikka väga hea.

Panen siia nimekirja, mis järjekorras neid "Demon Slayeri" materjale vaadata. Eks siis igaüks uurib, palju jaksu jätkub.

1. "Demon Slayer – Kimetsu no yaiba" – seriaali esimene hooaeg. Inglise keeles "Tanjiro Kamado, Unwavering Resolve". Netflix, 26 osa, 10 tundi.

2. "Demon Slayer – The Movie: Mugen Train" – esimene film, aga Netflixis olemas ka seriaalina, mis on natuke pikem (seriaali avaosa filmis pole). Täielik anime tippteos, Jaapani kõigi aegade vaadatuim film Hayao Miyazaki "Vaimudest viidud" ees. Sari on 7 osa, kaks ja kolmveerand tundi.

3. "Demon Slayer – Entertainment District" – Netflix. 11 osa, ca 4,5 tundi.

4. "Demon Slayer – Swordsmith Village" – 11 osa. Pole Eesti VOD-s.

5. "Demon Slayer – Hashira Training" – 8 osa. Pole eesti VOD-s.

6. "Demon Slayer – The Movie: Infinity Castle". See on nüüd praegu kinos. Teine täispikk film, mis tegi tänavu juulis Jaapanis uue avapäeva kõigi aegade tulurekordi.

Kavas on veel kaks Infinity Castle'i lookaare täispikka filmi, mis peaks kogu loo kokku võtma. Jõudu igatahes vaatamisega.

"Stuudio"

Nädalavahetusel jagati välja teelauhinnad Emmyd ja sellest tulenevalt vaataks korra seisud üle. Loomulikult võiks tänavu olla nähtud vist üldse parim teletoode, minisari "Adolescence" ehk "Noorpõlv" (kaheksa Emmyt) ja Batmani üllatavalt omanäoline ja tugev spin-off "Pingviin" (üheksa Emmyt, nende seas ka eriefektide oma eestlaste Frost FX-ile, juhhuu!), aga tahaks hoopis esile tõsta Seth Rogeni cringe-komöödiat "Stuudio" ("The Studio"), mis võitis ka tänavu kõige rohkem auhindu (13).

Üsna mustalt humoorikas sissevaade Hollywoodi filmitööstuse köögipoolele, kus üritatakse vahelduva eduga ühte patta panna kunsti ja kommertsi ning paja juures on kokkasid ilmselgelt liiga palju, igaühel erinev retsept käes.

Rogen mängib ise peaosa, filmistuudio uut juhti, kelle ees on ainult võimatud valikud. Kogu huumori juures paneb see veidi paremini mõistma, mis seal toimub. "Stuudio" on ilmselt päris heaks abimeheks, kui avastad end kinost kogemata mingi järjekordse "Emoji Movie" linastuselt, pea käte vahel.

Auhinnaks lausa 13 Emmyt, aga veel olulisema tunnustusena kuskilt silma jäänud Hollywoodi filmitootja kommentaar, et "ega me nüüd nii lollid ka pole". Filmifänni rõõmuks astub kõrvalosades üles kogu alfabeedi jagu tähti iseendana – avaosas kasvõi juba Martin Scorsese, Charlize Theron, Peter Berg, Paul Dano ja Steve Buscemi.

Eestis näitab Apple TV+.

"Aka Charlie Sheen"  

Nende terviseks, kes pärast eelmise nädala Klasi-Mölderi teledoki kajastamist arvasid, et olen kollaste poole üle läinud, tahaksin veelgi õli tulle visata.

Netflixi uus kaheosaline dokumentaalsari "Aka Charlie Sheen" pakub tõesti omajagu odavat tabloiditarkust, kui kohati veidi liiga kiireks monteeritud pildiga tuuakse umbes kolme tunni jooksul meie ette näitleja Charlie Sheeni uskumatu tõusu ja languse lugu, mille järel jääb üle vaid ahhetada ja ohhetada, kui mitu comeback'i saab üks mees teha, kui mitu korda kõik jälle maha mängida, ja kuidas on võimalik üldse täna veel elus olla, kui ühegi kuradi nina eest ust kinni ei lööda, vaid kutsutakse kõik sisse laua ümber istuma.

Charlie Sheen avab sarja lubadusega suu puhtaks rääkida ja kuigi meil on võimatu teda, kui palju ta infovoogu tegelikult kontrollib ja mida räägib või rääkimata jätab, on esitletud materjal piisavalt põnev ja hullumeelne. Mõjub ta küll üsna ausa ja sümpaatse mehena, kes niimoodi avalikult kaamera ees tehtud vigadele otsa vaatab.

Isiklikult meeldis esimene osa paremini, kuna seal oli rohkem Hollywoodi folkloori ajast, kui Sheen 1980. keskel "Platooni" ja "Wall Streetiga" ühtäkki planeedi üheks suurimaks staariks tõusis. Loodan, et see teledokk rehabiliteerib ka tema filmid, mida eraelu kõmu varjutama on kippunud.

Eestis näitab Netflix.

"Luna Rossa"  

20.–28. septembrini toimuvad Tallinnas rahvuskultuuride päevad, mille raames on rohkete ürituste vahel võimalik Sõpruses vaadata ka kaht filmi. Filmide ühisosaks on tegijate Valgevene päritolu ning näha saab dokki "Minu vanaema Marsilt" ning Priit ja Olga Pärna viimast ühist animafilmi "Luna Rossa", kuna Olga Pärn on Valgevene päritolu.

Mulle tundub, et kaua tehtud "Luna Rossa" ei avanenud päris paljudele, aga minu meelest on see üks meisterlikult animeeritud pooltund. Olen filmist pikemalt kirjutanud siin, aga täienduseks, et "Luna rossa" vegeteerib kuskil süžee ja nonsensi vahepeal, kus ta just täpselt olla tahabki. Midagi siin kergelt kätte ei anta, aga sisu külge liialt klammerduda ei tasu, see näitab ennast ise, siis kui oled mõnda aega keskendunud visuaalsetele detailidele, koloriidile ja mõnusatele perspektiivi- ja proportsioonipainutustele. Kindlasti kinos vaatamist väärt, kui seda seni teinud ei ole. Ja ka siis, kui oled.

"Luna Rossa" ja "Minu vanaema Marsilt" linastuvad 20. septembril kinos Sõprus. Mõlemad seansid on tasuta.