Pole suur liialdus öelda, et "Patuste" tulemus kinokassas seab kaalule märksa enama kui üheainsa filmi saatuse. Kui vanamoeliste linalugude kohta on kujunenud klišeeks väide, et "selliseid filme enam ei tehta", siis selliseid filme nagu "Patused" enam ei tehtagi. Sajale miljonile dollarile lähenevad eelarved on juba haruldus kõige puhul, mis pole järg, eellugu ega põhine tuntud mänguasjabrändil, videomängul või koomiksil. Ühele poole jääb väike sõltumatu filmikunst, teisele poole suurte stuudiote mänguväljak, kuhu pole asja pea kellelgi peale Disney kuningriigi, suurte koomiksimärulite ja ühemehefrantsiisiks kujunenud Christopher Nolani.

Ryan Coogler oli Warner Brosilt oma ettekujutuse elluviimiseks välja teeninud vabad käed eduka panusega mitme filmiseeria jätkuvasse edusse. 2015. aastal taaselustas ja ajakohastas ta Philadelphia kuulsaima poksija Rocky filmisarja jätkuseeriaga "Creed", seejärel korjas Marvelile maailma kinodest enam kui miljardilise kassatulu kultuurifenomeniga "Must panter"¹, mille paratamatu hind oli ka oluliselt nõrgem järg.

Neist kahest on aga märkimisväärsem põhjus, miks Googler üldse sedavõrd suurde mängu võeti. Tema võimas debüüt "Fruitvale'i jaam"² tegi päevapealt staari ka kõigis edasistes lavastaja filmides üles astunud Michael B. Jordanist ning tiris armutult alasti Ameerika Ühendriikide politsei tarvitatud rassivägivalla.

Rassiteemad ja mustanahaliste ajalugu on olnud kesksel kohal peaaegu kõigis Coogleri filmides – olgu näiteks siis korrakaitsjate mõrvatud Oscar Granti tõsielulugu "Fruitvale'i jaam" või utoopiline päriskodu Wakanda "Mustas pantris". "Patustes" võtab ta ette veelgi laiema ja filosoofilisema mõõtme.

Kolm veretilka

"Patuste" lugu saab alguse 1936. aasta Mississippis – osariigis, kus enne Ameerika kodusõda oli iga vaba inimese kohta enam kui pool tuhat orja. Orjandus oma senisel kujul oli küll maailmasõdade vaheliseks ajaks minevik, kuid rassistliku teatritegelase järgi nimetatud Jim Crow' seadused tähendavad ranget segregatsiooni ja mustanahalistele teisejärguliste kodanike staatust.

Sellisesse keskkonda naasevad seal üles kasvanud kaksikvennad Smoke ja Stack (mõlemat kehastab Michael B. Jordan), kes on kunagi vägivaldse isa küüsist pagenud, Esimese maailmasõja tandrile välja jõudnud ning seejärel Chicagos kuulsa allilmaliidri Al Capone'i jõugu liikmetena kenakese kopika teeninud. Selle eest ostetakse vana saekaater, kuhu plaanitakse veel sama päeva õhtuks rajada mustanahalistele mölluurgas.

"Kas te olete põrandad ära pesnud?" küsivad nad sisaliku pilguga valgenahaliselt müüjalt.

"Muidugi," vastab too.

"Millega need koos olid?" kõlab järgmine, vastust mitte ootav küsimus – üks filmi paljudest vihjetest, et minevikus, olevikus või tulevikus on varjul midagi valgust kartvat, tumedat. Sellega lisab Coogler ajastuspetsiifilisele loole märksa müstilisema, õõva tekitavama mõõtme. "Parem tantsida kuradiga, keda tunned," põhjendavad Smokestacki vennad otsust pisut enam kui pool sajandit varem orjanduse säilimise poolt sõdinud lõunasse naasmist.

Paraku luurab pimeduse varjus veelgi tundmatum kurat. Selgub, et peategelastel ei tule rinda pista mitte üksnes kohaliku Ku Klux Klani, vaid ka verejanuliste vampiiridega. "Patuseid" õudus- või koletisfilmiks ristida näib siiski pisendavat Coogleri žanrialkeemiat, kuhu mahuvad ära tugev karakteri- ja ajastudraama, filosoofiline mõistujutt, näpuotsaga nii märulit kui ka musta huumorit ja ennekõike rohkelt suurepärast muusikat.

Just muusikal on "Patustes" keskne koht ja rohkete tegelaste seas on põhiroll noorel pastoripoisiks hüütud Sammiel (Miles Caton), kel on pea transtsendentne anne mängida kitarri ja bluusi. Korduvalt tullakse tagasi juba algustiitrites mainitud motiivi juurde, kuidas üksikud säärase muusikaandega inimesed eri kultuuridest on loonud midagi, mis ühendab aega ja ruumi, kutsub ligi nii häid vaime kui ka kurje deemoneid.

Säärane kujundlik kuradiga tehtud kokkulepe on esile küündival kohal kristlikus traditsioonis, aga mingil moel peaaegu igas kultuuris. Ka eesti mütoloogias ulatub saatanale veretilkade andmine kaugesse aega enne "Rehepappi" või selles kujutatud baltisaksa aega. Sellesarnane legend on tihedalt juurdunud ka bluusimuusikasse – kõige kuulsamal moel bluusi suurkuju Robert Johnsoni näitel, kelle kitarri olevat vanakurat ise ristteel ära häälestanud.

Ilmselt kasutas sedasama sarvikut ka Coogler, sest filmi ajal võiks vanduda, nagu oleks filmitegijail õnnestunud välja kaevata varalaegas unustatud bluusiklassikaga, sekka iiri rahvalaule. Tegelikkuses vastutab nii heliriba kui ka laulude eest rootsi päritolu helilooja, kahekordne Oscari-võitja Ludwig Göransson, kes mängis lood sisse sellesama 1932. aastast pärit kitarriga, mida Sammie filmis kaasas kannab.

Otsest kohtumist kuradiga "Patused" ei paku, kuid vaimude ilma kiikab film küll. Kui esimene pool on suuresti karakteripõhine sissejuhatus ning teine pool võitlus ellujäämise eest, siis nende vahele jääb fenomenaalne stseen mölluurkas, kus Sammie oma võimed pidutseva publiku keskel täiel määral töösse paneb. Järgneva pika ühe võttega kaameraliikumise nimetaksin eos julgelt aasta parimaks. Vormilisele meisterlikkusele lisanduva sügava sisu tõttu tahaksin koguni nõuda sellele kohta kõigi aegade paremikus.

Valu, mida raha ei ravi

Tehniliselt ongi "Patused" väikestviisi meistriteos, mille operaator Autumn Durald Arkapaw on üles võtnud 70millimeetrisele filmilindile, osaliselt IMAX-kaameratega. See annab pildile harukordse laiuse ning eheda efektse värvigamma, mille detaile pilguga avastada, olgu tegemist päikesega puuvillapõldude kohal või pudupoega väikelinna tänaval. Et naisoperaatorid on naislavastajatest veelgi vähem esindatud, on Arkapaw' töö eriti hindamisväärne. Efektseid kaamerapöördeid ja keerulisi ühe võtte stseene jagub filmi rohkelt, tegemist on visiitkaardiga ameti absoluutsesse tippu astumiseks.

Loodud maailm on haruldaselt rikkaliku tekstuuriga. Kuigi enam kui kahetunnine kestuse puhul riskitakse kindlasti ülevoolavuse ja venivusega, annab see ruumi hingata ja ka hetketi sündmustikku edasi arendada ja karaktereid avada. Näiteks stseen, kui Stack poe ees autot pargib ning kohatud plikatirtsul seda valvata palub, võinuks piirduda lihtsalt küsimuse ja vastusega. Selle asemel laseb Coogler mehel lapsele tingimist õpetada, lisades elu ja isikupära nii tegelastele kui ka kogu loodud maailmale.

Märksa ebaühtlasem on paraku lugu ise, kiskudes säärasesse toonide, suundade ja ideede rägastikku, et halvemal juhul võib kinost üsna nõutult lahkuda. Kristlik-religioossed küsimused patu olemusest ristuvad keeruka hea ja halva mänguga, sotsiaalpoliitiline mõtisklus vendlusest ja võrdsusest müstikaga.

Kui piibellikuks pärispatuks on keelatud õuna noppimine Jumala sõnast üle astuma keelitava mao kutsel, siis "Patustes" lüüakse sisiseval maol juba alguses sõna otseses mõttes nuga läbi pea. Filmi hea ja halva telg läheb ajapikku paigast, nagu ka küsimus, kes on pealkirjas mainitud patused, või õigemini, kes seda üldse poleks. Meie isa palvet loevad siin nii päikselisesse paradiisiaeda ihkavad preestrid kui ka sinna sisenema võimetud ööolendid.

Vampiirid on läbi ajaloo sümboliseerinud sotsiaalseid, seksuaalseid, religioosseid hirme ja änge. Kujutatud loos oleks väga lihtne vastandada vabadust ja iseolemist ihkavaid mustanahalisi ja nende kõri kallale kippuvaid valgeid vereimejaid. Coogler astub sedavõrd lihtsast sümbolismist mitu sammu kaugemale. Just verejanulised külalised pakuvad vabadust ja võimalust rõhujatele vastu astuda. Osavalt on kokku põimitud eri rahvaste kogemused rõhujatest, omavahelist sarnasust on nii Ameerika orjadel, inglastega sõdinud iirlastel kui ka paljudel põlisrahvastel.

"Valgetele meeldib bluus, aga mitte need, kes seda mängivad," nendib kohalik bluusilegend Delta Slim (hiilgava füüsilise rolli eest Oscarit väärt Delroy Lindo). "Patuseid" võib vaadata rassismi, aga ka kapitalismi kriitikana, mida läbivad raha ja rõõmu, maise varanduse ja vaimse vabaduse teemaniidid.

"Sinus on valu, mida raha ei ravi," sõnab sissetungijate juht Remmick (võluvalt kuratlik Jack O'Connell) ühele peatsele ohvrile. Valu vastu pakutakse "kaaslasi ja armastust", kuid ka igavesel elul on oma hind. Vahetuskaubaks rahu leidnud vaimude maailmale on kinnijäämine maisesse ellu. Pakutakse valikut kollektiivse ja isikliku traumaga hakkamasaamiseks, edasi liikumiseks. Pea kõik filmi tegelased on mingisse valusse kinni jäänud, olgu ajendiks murtud süda, lapse kaotus või lähedase lintšimine.

Haruldasel moel saabub katarsis filmi keskel, ehkki selle mõistmiseni jõutakse alles hiljem. Coogler mängib osavalt arusaamaga õnnelikust lõpust ja loodetud rahust. Trauma tunnuseks ongi traumaatilisse hetke kinnijäämine, suutmatus edasi pääseda. Mitmekihilise mõistujutu keskele jäävad "Patustes" aga väga lihtsad võtmehetked, väikesed minevikuvalust väljumised ja endas armastuse väljendamiseks jõu leidmised.

Lugu lugudest

"Patused" ei tõtta oma tuttavatest elementidest koosnevat, ent neid originaalselt kokku segavat omailma liialt lahti seletama. Filmi vampiirid alluvad müütidest pärit reeglitele – ei saa kutseta majja siseneda, kardavad küüslauku, surevad üksnes päikesevalguse käes või südamest läbi löödud teiba tõttu. Täpne loogika või põhjused, miks see nii on, polegi olulised. Coogler käib selle maailmaga ringi vabalt ja kohati vaimukaltki – mustast huumorist tulvil vimkana on keset veresauna stseen, milles üht tegelast ekslikult seestunuks peetakse.

"Patused" ei püüa kujutatud müüte tükkideks kiskuda ega uutmoodi raamistada, ajakohastada, vaid ongi väga vanamoeline kujutluspilt, tume muinasjutt. Kummardus esivanematele, eelnevatele põlvkondadele, folkloorile, kultuurile ja erinevatele identiteetidele, mis nende kaudu tekivad.

Coogler imetleb lugude jutustamist kui sellist ja just bluusimuusika on filmis nii mainitud identiteedi alus, suhtlusviis kui ka folkloorikogum. Kõigi fantastiliste elementide juures annab "Patused" mõjuvalt aimu, milline kogemus, pärimus, valu ja vastupidavus on sellesse muusikasse kätketud.

Seejuures ei koosne film üksnes valust ja traumast, verest ja vägivallast. "Patused" on seksuaalselt väga laetud, füüsiline, higine, ihadest tulvil kogemus. Kehasid, tantsu, liikumist on filmitud võimestavalt vahetul, korraga erootilisel ja jõulisel moel. Filmi kõrghetkedel kohtuvad ekstaas, nauding, muretus, hedonism, hetkest leitud totaalne vabadus, olemasolemise ajutine, ent särisev leek.

Isegi kui Ku Klux Klanile säru tegemine mõjub pisut tarantinolikult revanšistliku järelmõttena, jõustab "Patused" seda, mida orjanduslik kord ja selle kombitsad on püüdnud tänapäevalgi mustanahalistelt ära võtta – eneseväärikust, enesearmastust, oma ilu ja väe nägemist ning väljendamist.

Õudusžanr, millesse "Patused" osaliselt kuulub, ongi kujunenud viimasel kümnendil ennekõike viisiks rääkida ajaloolistest traumadest ja ühiskonda painavatest teemadest. Rassiline rõhumine on üks neist ja leidnud kajastamist filmides nagu Jordan Peele'i "Kao ära" ja "Meie"³ ning Nia DaCosta uus "Candyman" (2021).

Kuigi Eestis ja mujalgi maailmas võivad Ameerika ajaloo teemad kaugeks jääda, on filmi vähemalt kodumaal saatnud ootamatu edu. Senised ennustused on kinokassas peajagu ületatud ja tootmiseelarve esimese paari nädalaga ligi kahekordselt tasa tehtud, ehkki kasumisse jõudmiseks läheb suurte turunduskulude tõttu veel aega.

Jutuga tagasi algusse jõudes: need pole üksnes tööstuse telgitagused arvud, vaid filmi tulevikku määrav mäng. "Patuste" avanädalavahetuse 50 miljonit dollarit kassatulu on algupärase loo parim tulemus pärast "Meid" 2019. aastal. See näitab, kui vähe pääsevad püünele kartmatud autorivisioonid, originaallood ja tõeliselt ambitsioonikas filmikunst.

Keda siinne kontekst oma kujundite ja viidete rägastikuga liialt väsitab, olgu samuti mureta – "Patused" on muljetavaldav ka puhtalt vaatemänguna. Tehniliselt laitmatu, hämmastavalt eheda ajastutunnetusega ja rohkelt silmailu pakkuv pilt kindlast ajast ja kohast ning headuse ajatust võitlusest kurjusega, kuidas ka nende piirjooned ei muutu. Kes ise patuta, see söögu esimesena küüslauku.

***