Kui Priit Pärn oli bioloogiatudeng, sattus ta tihti Moskvasse, käis Puškini muuseumis, nägi impressioniste ja Picassot. "Soov joonistada oli kogu aeg olemas," märkis ta.

Kui Pärn hakkas karikatuure joonistama, tegi ta väga targa otsuse – joonistan nii lihtsalt, et selle põhjal ei suuda keegi teha otsuseid minu oskuste kohta. "Kui vaadata minu joonistamisstiili, siis see on päris suure arengu läbi teinud. Päris algul otsustasin, et ma ei ole hea joonistaja, aga tähtis on see idee, mida kannan. Mingil hetkel tuleb see, et sa võid joonistada ükskõik mida, ükskõik kuidas. Kui see on hea, siis see on hea. Tahtsin rääkida teravmeelseid lugusid."

Pärna multikatest leiab palju iseloomulikku. Mehed enamasti ülikonnas ja laua taga, püherdavad bürokraatias. Naised, suured ja vormikad, sageli ka paljad, ning isegi süüa tehes on nad seksuaalselt laetud.

Tänapäeval on Pärn animatsioonis nagu Pärt muusikas – kõik tunnevad ta käekirja ära. "Mul on karikaturisti aju. Ma suudan neid asju kokku panna. Kui me räägime heast raamatust, siis me ei küsi, kas sealt sai sõnumi või kas see oli õige teema. See on lihtsalt hea raamat, mille puhul on kahju, et see ära lõpeb. Ma arvan, et filmi puhul on sama – kui see oli hea film, siis on natukene kahju, et see ära lõppes."

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.