Kui mõni inimene läheb tänaval märkamatult mööda, siis Jaak Johanson mitte – sall lehvimas, pika säärega saapad kriuksumas, silmad põlemas, juuksed ja habe püsti läheb ta justkui Viplala, kes võib su kohe ära tinistada.

Johanson lõpetas lavakunstikooli näitlejana ja töötas ka viis aastat Noorsooteatris. Teater jäi talle alatiseks oluliseks, aga talle ei meeldinud teatri kui töö tegemine. Ja nii nagu ta ei kamminud juukseid selles suunas nagu enamik, purjetas ta oma kitarriga omasoodu. Kirjutas teksti, teiste tekstidele viise, ümises ja laulis.

Johanson oli koguja. Tema diktofon salvestas pea alati. Ta ei käinud talust tallu. Tema istus kohvikus ja pärimus tuli tema juurde. Salvestusid vestlused sõpradega, salvestus aeg, ruum ja atmosfäär.

80-ndate lõpus kui meie peavoolu lauljad laulavad Alo Mattiiseni laulu "Ei ole üksi üksi maa", korjab Johanson unenäost üles oma ärkamisaja laulu, mis purjetab minema koos mandritega. Ja kui sul on õde ja vennad, siis ongi hea minna, hingata sisse ja hingata välja, sest maailm hakkab jälle peale.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.