Kunst on Marko Mäetamme jaoks kommunikatsioonivahend. "Ma tahan ennast inimestele väljendada, ma tahan oma arvamust avaldada ja mingisuguses vormis oma seisukohti öelda. Läbi loomingulise kanali on seda märksa lihtsam teha, kui lihtsalt minna kuhugi turuplatsile ja hakata inimestele oma avaldusi kõrva karjuma."

Mäetamme tõukasid kunstnikuteele kaks fakti: fakt, et noor Mäetamm kihutas Karksi-Nuias jalgrattaga mäest alla ja kukkus nii, et pähe tuli meeletu muhk, sirged juuksed tõmbasid lokki ja ta hakkas nägema kummalisi unenägusid, ja fakt, et pruut, kellele kunst üldse ei meeldinud, jättis Mäetamme maha. Sellise fakti ette esitatud Mäetamm hakkas kohe kättemaksuks kunstnikuks.

Kõigepealt hakkas Marko Mäetamm popkunstnikuks, kuigi ta ei teadnud 80-ndate lõpul, mis see täpselt on, aga Saksamaalt tulnud vahetusõpilane nägin Mäetamme kolme daami munaga ja ütles, et see on ju popkunst.

Tema jaoks on kõige tähtsam põhimõte ausus. "Sa näitad endale peeglit ja ühtlasi, kuna sa ei ole teab mis eriline inimene, näitad ka paljudele teistele peeglit. Tänapäeval ma katsun küll nii elus kui kunstis maksimaalselt aus olla. See on mulle muidugi kaela tõmmanud igasuguseid väiksemaid ja suuremaid pahandusi, aga seda rohkem ma aus tahan olla," muigas ta.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.