Kui mõni inimene võtab kätte pulgakese ja otsib sellega veesooni, siis Paavo Järvi haarab dirigendikepi ja leiab kulda.

"Kui sa oled orkestrimuusikasse armunud, siis sa pead dirigent olema. Mina olen algusest peale kodus põhiliselt orkestrimuusikat kuulanud. Ooperit ka muidugi, aga seal on ka orkester," lausus Järvi. Hirmus oleks mõelda, mis Paavo Järvist oleks siis saanud, kui perekond oleks kuulanud vaid glämmrokki. Sellisel juhul oleks jäänud suur kogus eesti heliloojate muusikat maailma viimata.

Öeldakse, et kolm on juba seltskond, aga orkestris on vägi sees. Kui on palju inimesi ja kõik vaatavad Järvi poole ja järgnevad talle nagu rotipüüdjale, siis on sellel niisugune jõud taga, et võib tervele maailmale mitu tiiru peale teha nagu vaba linnukene.

"Ja siis me peame vaatama, mida tähendab sõna vabadus. See on illusioon. Selleks, et ennast hästi vabalt tunda, pead sa olema hästi ette valmistunud ja hästi kõvasti tööd tegema. Siis on selline tunne, et kõik on võimalik ja sa järsku lendad," märkis ta.

Järvi on üks säravamaid dirigente, kes teeb koostööd parimate orkestritega üle maailma. Tema kontol on Grammy, lisaks on tal rinnas mitmeid ordeneid ja medaleid. Prantslased tänavad teda panuse eest prantsuse muusikamaailmas ja tema juhatatud Viini klassika evib energiat, milles poleks teoste heliloojad osanud unistadagi. Aga kõrvuti Beethoveni ja Mahleriga kõlab tema südames ikka ja alati Pärdi, Tüüri, Sumera, Tubina ja Reinvere muusika.

"Ambitsioon on tähtis. Sul on see tahe lennata. Või püüda, et ma tahaks kuidagimoodi lennata. Sa pead mõtlema hästi suurelt ja kohutavalt unistama," rõhutas ta.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.