Kui Anu Raud näeb turul autokapotil vana teki peal müügiks laotatud autovidinaid, siis teeb ka Raud kaupa ja lahkub tekiga, sest häid tekke, vaipu, kindaid ja körte pole kunagi liiga palju. Ja kui neid saabki määratu hulk, siis tuleb luua neile muuseum.

Värve ja mustreid on Raud kokku kandnud siit ja sealt. Ta on otsinud läbi kõik Tartu, Viljandi, Võrumaa, Kihnu ja Ruhnu vakad ja kirstud, leides kõikjalt talupoja disaini ja vanavara, mida ausse tõsta ja eeskujuks võtta.

Ka oma vaipade sisse on Raud kudunud kõik kõige paremad ja olulisemad asjad, mida inimesel eluks ja õnneks vaja. Vaibad on villased ja soojad, ja kui sealt vaatavad veel vastu kindad, sokid ja tulukesed talutare aknais, hakkab kohe erakordselt soe. Nii on soe ja villane ka Raua huumor.

Anu Raud on veendunud, et meie seeliku- ja kindamustrid kannavad eestlaste salakoodi, mis ütleb meile, kus me tuleme, kes me oleme ja kuhu edasi. Kes lugeda oskab, see oskab. Kes ei oska, selle jaoks on labak vaid labak.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.