Mõnda näitlejat teatakse tema hääle, mõnda näo järgi, aga Lembit Ulfsaki äratundmiseks piisab jalgadest. Kui lapsed juhtusid teatrisaalis Ulfsaki paljaid sääri nägema, hüüdsid nad rõõmsalt: "See on ju Rebase Rein!"

Jalgade töö on oluline – need jalad tõid Lembitu Räpinast pealinna. Enne lavakunstikateedrit sai publikumenu tunda rahvateatris Oliver Twistina, sest kleenukesest Ulfsakist lausa peegeldus teine plaan – suur nälg.

"Asi on selles, et ma olen üldiselt võrdlemisi andetu sell. Näiteks ma oleks väga tahtnud olla arst, aga ma olen kindel, et enda iseloomu puhul oleks ma ükspäev öelnud, et poisid, ma nüüd nädal aega ei tahaks tööle tulla, ma tahan kuskil ringi kolistada. Minu karakter ei sobiks selle töö jaoks. Ma oleks tahtnud olla näiteks puusepp, teha mööblit, aga minu kaks valget kätt, ma näen, et ihu ei tule vaimule järele," on Ulfsak rääkinud.

Oli aeg, mil Ulfsakile sadas filmirolle nii kõvasti, et draamateatris jäid isegi proovid pooleli. Mängimata jäi "Hamlet", sest tuli minna ja kaamerate surina saatel käia läbi kogu Nõukogude Liit ja kaugemgi ilm. Tema režissöörikontol on kaks, kuid see-eest klassikaks saanud filmi: "Keskea rõõmud" ja "Lammas all paremas nurgas".

Kui filmistaaridega käib kaasas glamuur, siis seda Ulfsak ei sallinud. Millalgi helistas tema abikaasale ärritunud Urmas Ott, kes oli näinud Lembitut poes dressipükstega. Kui Ulfsak poest koju jõudis ja naine muret kurtis, vastas too: "Ma olen nii kõva mees küll, et dressipükstega poes käia."

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.