Selleks peab olema ikka eriti kõva mees, et olla Ester Mägi. Ta seisab Mart Saare, Cyrillus Kreegi, Eduard Tubina, Veljo Tormise ja teiste meeste kõrval, kes ammutavad oma mootorile kütust rahvaviisidest.

"Ma loodan, et mulle ei ole kunagi selle pärast hinnaalandust tehtud, et ma naine olen. Aga mõningal juhul olen märganud, et kui mind mõnele võõrale tutvustatakse, et siin on helilooja, siis ma saan aru, et niisugust erilist austust naisheliloojate vastu ei ole," on Mägi öelnud.

Võib öelda, et Mägist sai helilooja õnnetu juhuse tahtel. Kätehaiguse tõttu ei saanud ta enam pianistina jätkata. Heliloojateed alustas ta 1951. aastal Mart Saare õpilasena konservatooriumis. Ajal, mil ta muusika kirjutamist alustas, oli riiklik tellimus – Nõukogude kultuur peab olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik. Mägi muusikas on olemas väga tugev rahvuslik juurikas, kuid sotsialismiga ei ole seal midagi pistmist. Arhailise kultuurimälu kõrval troonib selge euroopalik vormikultuur.

"Ester Mägiga oleme peamiselt kohtunud kontserdijärgselt või kontsertide vaheaegadel. Alati kui me niimoodi väga viisakalt tervitades olime vahetanud mõtteid, siis sageli just nii, et mul oli olnud esiettekanne ja tal olid mõned väga tabavad ilusad märkused. Temast õhkas kogu aeg elegantset heledust," meenutas helilooja Erkki-Sven Tüür. "Äärmiselt hõrk, peenetundeline, väga hea maitsega väga kaunis hing."

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.