Kui Oskar Luts "Kevadet" kirjutas oli ta 20-aastane. Ja kui seda lugeda on lihtne nagu soojal suvepäeval plombiirijäätist süüa, siis noor Luts oli selle kirjutamisega hädas. Pusis ja pusis kuni väsis, nii et üks sõber aitas puhtandit ümber teha.

"Lausa mõnu on lugeda, millised väljendid tal on ja kuidas ta suudab mühinate, pohinate, ähkimise ja puhkimisega edasi anda dialooge, kus eriti midagi ei öeldagi. Lihtsalt on kolm punkti, ähh ja möhh ja samas kõik on öeldud," sõnas kirjanik Andrus Kivirähk.

Kui tänapäeval ootab iga kirjastaja, et tema ukse taha tuleks autor nagu Luts ja teosega nagu "Kevade", siis esimesed kirjastajad saatsid ta puu taha oma Paunvere pildikestega. Enne kui ilmus raamat, tulid Paunvere lood välja hoopis Vanemuise teatris.

Võiks arvata, et selline autor, kes suudab kirjutada nii sooja huumoriga empaatiliselt, siis melanhoolselt, on ka inimesena leebe ja soe nagu üks kaisumõmm, kes on tänulik, et tema tekst jõuab suurele lavale, kuid ei. Lavastaja Menningu suhtes oli ta tige kui herilane. "Häbi, Vanemuine!" käratas ta keset etendust saalist.

Olgugi et järgnes pikk rida jutustusi, raamatuid lastele, näidendeid, mälestusi, jäi Lutsu tähtteoseks ikkagi "Kevade". Ja kui tema kirjanduslik algus oli hiilgav, siis lõpp nukker. Oma päevikutes süüdistab Luts nõukogude korda ja tsensuuri, mis lükkab tema käsikirju tagasi, aga sama laastavalt räsib teda alkoholiarmastus.

Millalgi leidis kordnik purjus Lutsu tänaval lebamas ja küsis: "Kuidas teil häbi pole? Ise kuulus rahvakirjanik ja vedelete siin niimoodi. Nüüd teen teile trahvi!" Aga kordnikul ei tulnud meelde, mis on kuulsa kirjaniku nimi. Luts vastas Tuglas ja Tuglas saigi trahvikviitungi.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.