Väikese Leonhard Lapini ema oli õmblustöökoja juhataja. Nii mõtles Lapin minna ERKI-sse moodi õppima. Aga Lapini vend, kes oli keemik ja leiutas nõukogude närimiskumm, ütles nooremale vennale, et kunstnikud käivad tema käest kogu aeg raha laenamas ja parem õppigu ta arhitektuuri. Ja Lapin läks.

Temast sai avangardist. Tõi Malevitši käest eesti keelde sõna arhitektoon, mis tähendas tulevikuinimese kodu. Seda kodu, seda linna ja ka oma ruumi Lapin otsis. Ta kuulus noorte vihaste arhitektide põlvkonda, kes kutsusid end Tallinna kümneks. Rühmituse põhisõnum oli, et arhitektuur on kunst, mitte ehituse ripats.

Tulevik jõudiski kätte – valmisid Lapini majad. Kuna Lapinil oli soov ühendada masinat ja inimest, näevadki tema majad välja nagu oleks kokku saanud kellegi sihvakas säär ja hammasratas.

Ka tema graafikas saavad kokku inimese ja masina ilu. Oma õpilastele õpetas ta eeskätt joone tõmbamist, mis polegi nii lihtne.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.