Noortest kunstnikest kuulusid sündmuse eestvedajate seltskonda Leonhard Lapin, Sirje Runge ja Raul Meel ning noori teadlasi esindas Tõnu Karu.

"Harkus 1975. aasta lõpus toimunud näitus on eriline päris mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et ta on eesti kunstiajaloo viimane mitteametlik näitus. Eesti kunstimaastik oli 1970. aastateks juba nii liberaalne, et hiljem puudus täiesti vajadus mitteametlikke näitusi korraldada, sest juba sai kõik ametlikele näitustele välja panna," ütles kuraator Liisa Kaljula.

See, mis Harkus välja pandi, on tänaseks muutunud osaks eesti kunstiklassikast, tol ajal oli see aga plahvatuslikult uuenduslik.

"Toonane ametlik näitusepilt Eestis oli palju konservatiivsem. Toona oli ikkagi kolm kunstimeediumit: maal, skulptuur ja graafika. Maal ja graafika olid alati riputatud seinale ja skulptuur oli alati postamendil, aga kui me vaatame sellel näitusel ringi, siis kõik on palju vabam. Maal tungib ruumi, skulptuur liigutab ja teeb häälitsusi, ja tegelikult 1975. aasta kontekstis oli see näitus täiesti revolutsiooniline, see oli väga uuenduslik tolle aja eesti kunsti kontekstis," ütles Kaljula.

Teosed on näitusele jõudnud nii muuseumidest kui erakogudest ning nende asetus Kumu neljanda korruse projektiruumis kopeerib pea üks-ühele pool sajandit tagasi toimunud väljapanekut.