On uskumatu, et ühel inimesel võib olla selline nägu, justkui oleks keegi teinud talle meeletut ülekohut ja ta puhkeb kohe-kohe nutma. Isegi kui Jüri Järvet naerab, on tema näos sügav melanhoolia. Vot selline inimene suudabki koos Eino Baskiniga teha estraadi ja mängida Kozitsevi "Kuningas Learis" ja Tarkovski "Solarises".

Võib-olla tuleb see sügav nukrus tema näos lapsepõlvest, kus ta polnud veel Jüri Järvet, vaid kandis nime Georgi Kuznetsov. Georgi oli vaid kaheaastane, kui tema ema kadus Venemaa avarustesse ja ta sattus lastekodusse, sealt kasuperre. 17-aastaselt vahetab noormees oma nime ja temast saab Jüri Järvet.

Sõja ajal on Järvet Jaroslavlis kunstiansamblis tantsija. Hiljem tantsis ta Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, kuid tundis, et see tantsimine pole ikka tema rida. Tuli teatristuudio, noorsooteater, kust ta mängid kuningat ja narri, siis lendas Lenfilmi ja Mosfilmi ning oli pea elu lõpuni draamateatri näitleja.

Üks ajakirjanik soovis kord teada, mida mõtleb see nukra näoga mees, kui ta jalutab õhtul teatrisse etendust andma. Järvet vastas: "Mõtlen et ehk jääb täna ära."

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.