Kui Nikolai Triik lõpetas gümnaasiumi algas 20. sajand. Õhk oli nii elektrit täis, et Teslad võinuks sõita nädalaid end laadimata. Revolutsioon oli tulemas! Lehvisid uued suunad ja nägemused.

Et hakata professionaalseks kunstnikuks, tuli minna Peterburgi parun Alexander Stieglitzi kunsttööstuskooli, sest seal oli väike õppemaks. Ka seal tuli teha revolutsiooni – protestida kooli vanameelse eluvõõra süsteemi vastu. Vastutasuks visati Triik koolist välja ja ta leidis end Tallinnast Ants Laikmaa ateljeekoolist.

"Nikolai Triik kuulus Eesti esimesse modernistlikku põlvkonda. Seda põlvkonda iseloomustades on öeldud, et see on justkui väikest sorti ime ja tegelikult arusaamatu, kust järsku ilmus seltskond noori inimesi, kes otsustasid saada kunstnikeks, ja veel moodsateks kunstnikeks," rääkis kunstiajaloolane Eero Epner.

Nii nagu oli vaja saada eurooplaseks, tuli ka Eesti kunst viia maailma kultuuriareenile. Selleks tuli ikka ise kohale minna. Olgugi, et esmalt vaid Ahvenamaale, kus Triik hakkas nägema värve.

"Kas maali ülesanne on peegeldada reaalsust või maali ülesanne on luua ainulaadne ja esmakordse kombinatsiooni värvidest, vormidest, pintslitõmmetest? Triik modernistina peab kahtlemata olulisemaks seda teist. Kui me vaatame maali, siis me ei vaata niivõrd seda, mida seal on kujutatud, vaid me vaatame, kuidas seda kõik on kujutatud," sõnas Epner.

Kui saaks vaadata Triigi liikumisi Google Mapsiga, oleks see üks tihe võrk. Kaasas pudel punast veini ja rosinasai, nõelub ta hoolega ringi – Pariis, Norra, Peterburg, Kopenhaagen, Berliin. Sama vaheldusrikkad on tema tööd – süngetest tušijoonistustest värvikülluseni.

"Triik oli tuntud hüüdnime all pessimist. See tuli sellest, et ta oli väga sisseelava natuuriga, olevat rääkinud väga vähe," märkis Epner. "Tema portreede puhul torkab silma, kuidas ta proovib tabada inimese psühholoogiat. Vähemalt üks modell on öelnud, kuidas ta tundis end erakordselt rahulikuna, hoitud, turvalisena."

Viimaks maabub Triik Tartus Pallases. Õpetab rohkem ja vähem andekaid õpilasi ja suubub üha sügavamale masendusse.

"Selline laiem mõistmine, mis roll kunstil ühiskonnas on, oli nii noores riigis siiski veel lapsekingades. Kunstniku hing on hell ja kui ta satub ühiskonnaga konflikti, ja sageli võib-olla ta ise seda konflikti otsib, võivad need tulemused traagilised olla," tõdes Epner.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.