Kultuuri kodu | Vabadust kandev Betti Alver
Kultuurkapitali 100. sünnipäeva puhul valmib tänavu lühiklippide sari "Kultuuri kodu", mis tutvustab läbi 2025. aasta Eesti kultuuri tähttegelasi. 12. klipis tehakse tänukummardus Betti Alverile.
Kui sündida ja elada Jõgeval raudtee kõrval on kaks võimalust: saada kuulmiskahjustus või sõita rongiga Tartusse, visata tee peal korallid Emajõkke ja hakata Eesti üheks parimaks luuletajaks. Et selle hakkama saada, tuleb olla Arbuja. Tuleb julgeda olla siiras, õnnelik, vaba ja laisk.
Kirjandusteadlase Maarja Vaino sõnul oli Betti Alver kaunis ja tark naine, kelle luules kehastus eriline selgus ja täpsus. "Temaga tuli eesti luulesse jälle üks väga tugev uus naishääl," märkis Vaino. "Ta oli luuletajana sunnitud vaikima, ta oli sunnitud oma elu pärast kartma, aga ta jäi iseendaks. /---/ Betti Alver oli kindlasti selle südametunnistuse, vabaduse kandja."
Kui nii mõnigi looja on nagu pritsess herneteral – küll pole kuuseis loomiseks küps, padi torgib, tekk on kare –, siis Alveri elu ja looming räägib vastupidisest. Isegi kui aeg on selline, mil vaim on vardas ja väntab härg, ka siis kui linn on sodiks pommitatud, on nälg ning mees istub vangilaagris, jääb ta poeesia juurde.
Punasel perioodil sattus Alver põlu alla. Ta heideti kirjanike liidust välja. Stalini surma järel kutsuti teda küll tagasi, aga Alver vastas: "Omal ajal ei andnud ma avaldust väljaastumiseks, nüüd on raske anda avaldust sisseastumiseks."
Teatavat sorti liit tekib Alveri juurde koju. Salongist saab lausa meka. Jumaldatud klassiku juurde hakkavad voorima noored luuletajad ja loevad talle oma tekste. Kas Alver mõtles sel ajal, et oi kui kenad ja andekad noored, või hoopis, et küll on tüütu, miks nad minu juurde tulevad, seda me ei tea.
*
Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Kultuuri kodu"