On selge, et sellest inimesest, kes õpib esimese pillina mängima orelit, peab tulema midagi suurt. Veljo Tormise isa oli Vigala köster ja orel oli käepärast võtta. Kui Tormis konservatooriumisse astus, piidlesid eksamikomisjonis istuvad ideoloogiliselt laetud inimesed teda altkulmu. Neile ei andnud rahu, et nende ees seisis köstri poeg. "Kas inglid ikka lendavad oreli kohal?" aasisid nad noort Veljot.

Ühe aasta õppis Tormis ka koorijuhtimist. Siis ütles õppejõud Variste talle: "Kui soovite, seltsimees Tormis, endast Eesti muusikaajalukku jälgi jätta, siis valige mõni teine ala."

Tormis ütles, et hakkaski jonni pärast heliloojaks. Nagu tõeline eesti mees! Ajas eesti ja soomeugrilaste asja, needis rauda, laulis meestelaule, laulis naistelaule ja eesti ballaade.

Lisaks sellele, et Tormis tegeles rahvaluule ja algelementidega, oli tema loomingus oluline koht ka ühiskonnakriitikal. Aga kuidas olla 1970-ndatel ühiskonnakriitiline? Kantaadi nimeks tuleb panna "Lenini sõnad" ja kasutada Lenini tekstist vaid neid lauseid, kus nõutakse rahvaste täielikku enesemääramise õigust. Sellised me, eestlased, kord juba oleme – kavalad, targad ja jonnakad.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.