Jaan Kross seisab Harju tänaval ja vaatab kirjanike maja, ehk hoiab silma peal ka oma korteril. Aga kui noor Kross tuleb 1954. aastal tagasi GULAG-i sunnitöölaagrist, kus ta õppis sütt rikastama, ja vaatab eesti kirjanduse peale, saab ta aru, et seda tuleb samuti rikastama hakata, kuigi mõned ütlevad, et mis rikastamine see on, kui luulel kukuvad riimid küljest.

"Et mis pagana pärast ma olen kõige selle värgiga tegelnud kuni kirjanduseni välja? Sellele on praktiliselt võimatu vastata. No mis pagana pärast? Kõige hõlpsam on öelda mänguhuvist. Eriti julgeid lõugu ju ka ei olnud, aga teatud piirides võimaluste viimast serva suleotsaga kombata, seda ma pisut ikka harrastasin," on Kross öelnud.

Ja siis tuli hakata rikastama eesti ajaloolist romaani. Aga kuidas sa teed seda sügaval Nõukogude ajal, kui pidi väga ettevaatlikult astuma? Kross teeb seda nagu köielkõndija tema romaanis "Kolme katku vahel". Oleviste kirikutornist on tõmmatud üle linna köis. Balthasar Russow vaatab köielkõndijaid ja saab aru, et see ongi elus kõige tähtsam – tõmmata köis üle kuristiku ja hakata minema. Sellise triki tegi Kross juba oma tegelaste valikuga. Kõik nad on kaugemast või lähemast minevikust ja ajavad Eesti asja. Ja nad usuvad, et ka sellel matsirahval on tulevik, ka siinsamas võivad teoks saada suured ja ilusad ideed.

Seda jutustab Kross ka lastele. Martsipan on pärit Tallinnas ja selle on leiutanud arsti õpipoiss Mart, kes asendas ravimis mõrud ja kibedad ained kõige magusamatega. Nii nagu Kross tegi oma tekstidega, et hämaral Nõukogude ajal oleks meie inimestel vaimutoiduks midagi toekat.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.