Kultuuri kodu | Kaht vastandlikku poolust endas peitev Juhan Viiding
Kultuurkapitali 100. sünnipäeva puhul valmib tänavu lühiklippide sari "Kultuuri kodu", mis tutvustab läbi 2025. aasta Eesti kultuuri tähttegelasi. Kaheksandas klipis tehakse tänukummardus Juhan Viidingule.
Nii nagu on olemas sooja- ja külmavee kraanid, on ka Juhan Viidingu loomuses kaks vastandlikku poolust: ühelt poolt võib olla tema luuletus midagi väga helget ja mälestuslikku, teisalt on hämmastav, kui palju leidub tema luules sõna surm.
Viidingus oli keset 1960-ndaid ja 1970-ndaid midagi vanamoelist ja soliidset – kaabu, mantel, ülikond. Loomulikult oli temas teatraalsust, ta oli alati tervmeelne. Ja mis ülioluline – kõik pidasid teda pooediks, ta ise samuti.
Lavakunstikoolis oli Pansol oma õpilasega küllaldaselt raskusi. Kool pidi Viidingul peaaegu lõpetamata jääma, sest teatritudeng polnud kordagi semestri jooksul laulutundi jõudnud. Appi tuli sõber Tõnis Rätsep, kes saatis poeeti klaveril. Laulueksamile saabus Viiding oma isa eestiaegses ülikonnas. Põlev sigaret näppude vahel vaatas ta lauluõpetajale sügavalt silma ning laulis: "Mis olen sinuta? Sigaret ilma tuleta." Nii sündis Amor Trio, mis hullutas nii naisi kui ka mehi.
Samas mängis Viiding draamateatris Hamletit, aga kõik sosistasid – ta ju mängib iseennast ja Taani kuningriik pole midagi muud kui Nõukogude Eesti.
*
Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Kultuuri kodu"