Kultuuri kodu | Vastandite vahel seiklev Eduard Wiiralt
Kultuurkapitali 100. sünnipäeva puhul valmib tänavu lühiklippide sari "Kultuuri kodu", mis tutvustab läbi 2025. aasta Eesti kultuuri tähttegelasi. Kolmandas klipis tehakse tänukummardus kunstnik Eduard Wiiraltile.
Kuna Eduard Wiiralti isa oli kubjas, soovis ta, et pojast saaks mõisavalitseja, aga Eduardile ei sobinud teiste kavandamine. Seetõttu saadeti poiss linna masinakirja õppima – ehk saab temast kantseleiametnik. Kui Wiiralt Tallinna jõudis, läks ta hoopis kunsttööstuskooli ja käis Georg Lurichi juures trennis.
"Kohe algusest peale on selge, et Wiiralt ja kunst ei seisa lahus. Kõik, mida Wiiralt kogeb, näeb, tajub elu, see jõuab ka tema kunsti – olgu selleks nooruspõlves vabatahtlikuna Vabadussõjas osalemine, Tartu agulite elu või ka see, mis tema hinges toimub. Ühel või teisel hetkel, ja pigem kiiremini kui aeglasemalt, see jõuab Wiiralti loomingusse," kirjeldas kunstiteadlane Eero Epner.
Wiiralt pole kunstnik, kelle suurust mõisteti tagantjärgi, see sai kohe kõigile selgeks. Kunstikool Pallas võttis Wiiralti vastu, ja kuna kõik õiged kunstnikud pidid jõudma Pariisi, saatis kool sinna ka Wiiralti. Kui esimesel korral Pariisi saabumine ei õnnestunud, sest kogu reisiraha kulus kõrtsis, siis teisel katsel jõudis ta kohale.
Epneri sõnul möödusid Pariisis Wiiralti kõige viljakamad aastad. "On näha, kuidas tema looming on kahe erineva, peaaegu täiesti vastandliku otsingu vahel, nagu ka tema natuur olevat olnud kord introvertne, kord ekstravertne. Kui esimene Pariisi periood näeme, kuidas ta väljendab ängi, pidetust, olemasolu tumedamaid pooli, siis ühel hetkel toimub mingisugune murrang. Tema looming muutub ja järsku hakkab ta otsima harmooniat, tasakaalu, võib-olla ka seda, mida nimetatakse vahel kunstis iluks," märkis Epner.
"Kui küsida, milleks Wiiralti kunst siis üldse hea on – nii vahel küsitakse –, siis võib öelda, et üks kunsti suuri funktsioon on see, et me tajume vaatajatena, et me ei ole üksi – et keegi on kogenud midagi sarnast nagu ka meie," lisas kunstiteadlane.
*
Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Kultuuri kodu"