Öeldakse, et kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad. Seepärast on täiesti eriskummaline, et keset sõda aastal 1917 toimub kirjanduslik plahvatus. Ühel maikuu päeval luuakse rühmitus Siuru. Kõik mehed ja nende keskel printsess, nagu Siuru mehed Marie Underit kutsusid. Under kuidagi sobib sinna meeste keskele.

Samal aastal korraldati Estonias võimas kirjandusõhtu, kus esitleti Underi debüütkogumikku "Sonetid", mis müüdi läbi kahe kuuga. Kohe tehti teine trükk, siis kolmas. Aga mis pani inimesi Underi luule järele haarama? Ehk just see, et olgugi, et mürisevad kahurid, siis veelgi enam on vaja elujaatavat ja jõulist hedonismi, lausa ekstaasi. Samuti oli midagi täiesti uut – erootika, mille Under luulesse tõi.

"Eesti luuletajannad olid end varem defineerinud häbelikult ja oma armastusest ei rääkinud nad üldse, kui siis ainult läbi lillede. Ja nüüd äkki tuleb Marie Under julgelt, räägib kahisevast siidist, räägib sellest, et sukad ei taha lõppeda ja on julgelt riidetult kaunis ilus naine. Toob sisse naise keha ja naise rõõmu," selgitas kirjanik Loone Ots.

Kui varajane Under ütles, et õigus on olla õnnelik, siis hiljem suunas ta oma pilgu endalt ühiskonna peale – ja see pilk on nii terav, et veri tuleb valla! Vaadates oma maad ja rahvast, läks see pilk aina süngemaks. 1944. aastal astub Under üle kannatanud kodumaa ning emigreerub Rootsi. Seepeale pannakse Eestis kõik tema teosed tükiks ajaks keelu alla.

"Nii Under kui ka Adson jätkasid emigratsioonis kirjutamist. Oma kahetoalises korteris võõrustasid nad eesti vaimueliiti välismaal. Kui 1958. aastal oli võimalik taas välja anda Marie Underi valitud luuletused kodu-Eestis, siis rahvas sabatas öö otsa raamatupoodide uste taga, et ainult taas Underit lugeda. Marie Under jäi mitte ainult Siuru printsessiks, vaid ka eesti luule ja vaimsuse kuningannaks," lausus Ots.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.