Öeldakse, et Karl Burman oli esimene Eesti arhitekt. Vaid tõeline eesti mees võib projekteerida Kalevi seltsimaja, kus saavad kokku ümarpalgid, Skandinaavia rahvusromantism ja põhjamaine modernism. Ja kõik said öelda, et see on gesamtkunstwerk. Seda sõna ütlesid sajandi vahetusel kõik kunstiteadlikud inimesed, kui tahtsid öelda, et erinevad kunstiliigid on kokku saanud ja tekkinud on kordumatu tervik.

Peterburi Kunstiakadeemias arhitektuuriosakonda astus Burman sisse neli aastat järjest. Kahel esimesel aastal istus ta eksamijoonistust tehes viimases reas ega näinud hästi, mida joonistada. Kolmandal sattus esiritta ja joonsitusega oligi kõik väga hästi, kuid matemaatika vedas alt. Olgugi, et kolm on kohtu seadus, sai Burman kooli sisse neljandal katsel. Praktilistes ainetes oli tal kõik hästi, teooriaga läks aga visamalt ja akadeemia jäi lõpetamata. Ega Burmani akadeemia enam väga huvitanudki, ta oli juba Peterburi arhitektuuribüroo koostööl.

Kui Burman 1910. aastal Tallinna jõuab, on linn tema tulekuks valmis – majandus õitseb ja kinnisvaraomanike seas on eestlasi poole rohkem kui sakslasi ja venelasi kokku. "Laikmaa kirjutab lehes, et nüüd, eesti mehed, meie oma Lindgren on saabunud, tellige tema käest maja," märkis arhitektuuriajaloolane Mart Kalm.

Laikmaa ise nii ka tegi. Burmani projektide järgi kerkisid eramud, villad, pangahooned. "Burman teeb suuri maju. See on jube huvitav seguarhitektuur. Seal on juugendit, natukene uusklassitsismi, mõnel pool on ka uusbarokseid jooni," tõi Kalm välja. "Tema majad on uskumatult ägedad!"

Nagu iga pidu saab otsa, hääbus tasahilju romantism. Tulid peale uued arhitektid. Aga Burman jäi romantikuks elu lõpuni ja maalis vaikselt akvarelle.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.