Kui noor Paul-Eerik Rummo kirjutas esimesest vasikast, kes seisab harkisjalu ja uudistab maailma oma suurte silmade ja sabaga ning ei taha minna aia taha, siis said kõik aru, et see pole lihtsalt pastoraalne pildike, vaid asi on uues põlvkonnas, uues tulemises. Nüüd ilmusid välja luulekassetid ja neist esimesel oli kohe ka Rummo koguga "Ankru-hiivaja".

Aeg, lugejad ja Rummo tekstid hakkasid 60-ndatel kokku nagu valatult. Siis korraga tekib luulekogude ilmumisse 17-aastane paus. "Nooremana olin väga kategooriline selles suhtes, et kui spontaanselt ei tulnud, siis on ausam, kui ei hakkagi pingutama," on Rummo pausi põhjendanud.

Käsikäes luulega on Rummo armastuseks olnud teater. Kohe peale ülikooli hakkas ta tööle Vanemuises kirjandustoas. Ja nii nagu luules olid tormilised ajad, nii vahutas ja kees Vanemuises teatriuuendus, mis vajas ka uut teksti. Ja siis kohe Rummo kirjutaski "Tuhkatriinumängu".

Rummo luule on leidnud ka tee filmi "Viimne reliikvia" ja kõik nõukaaja inimesed teadsid, et iga mees on oma saatuse sepp.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.