Kuidas saab üks inimene nii palju ja vaimukalt kirjutada? Hetkel võiks kahtlustada, et siin on mängus tehisaru, aga Kivirähkil on kratid – just needsamad vanadest vankriratastest ja hangudest ehitatud kratid, kes tunnevad eestlase olemust kõige paremini ja kõige väärtuslikumat kraami kokku tassivad. Peamiselt koosneb see varandus jaburusest, tühisusest ja lauslollusest.

Nagu ütleb Kivirähk animafilmis "Saamueli internet": meie häda on see, et lolle on palju. Aga talle on see vesi veskile – tekib galerii alates sulane Jaanist, kes sööb seepi ja tapab mööda minnes jeesuse, kuni kõike mäletava isamaalase Ivan Oravani.

"Ma alustan ikka sellest, et mul tekib üldpilt korraks silme ette. See on umbes nii, nagu paneks korraks toas tule üheks sekundiks põlema – enam-vähem näed ja siis on juba tuli kustus ja see on jälle kadunud ning sa üritad hakata seda peas taastama," sõnas Kivirähk.

Ja nagu on mündil ka teine pool, on Kivirähkil tekste nagu romaanid "Mees, kes teadis ussisõnu", "Sinine sarvedega loom" või "Liblikas", mis on siirad, õrnad ja melanhoolsed. Nende kahe peamise pooluse kohta, mis Kivirähkil olemas on, ütleb imehästi tegelane Vooremäe romaanis "Maailma otsas": "Sai naerda ja sai nutta."

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.