Eelmise sajandi lõpus ilus korraga välja palju uusi autoreid – saabusid nagu kamp, kes sajab viis minutit enne poe sulgemist sisse ja tahab kõike osta. Tekkis TNT – Tallinna Noored Tegijad, eesotsas lehvimas Jürgen Rooste.

"Luuletamine on ainuke viis, kuidas ma oskan rääkida sellest maailmast ja inimeste poole pöörduda. Mul ei ole teisi andeid ega oskuseid. Ma olen vajadusel katsunud elektri- ja torutöid teha, aga need ei ole minu parimad küljed," naeris Rooste.

Nagu Marie Under, nimetas ka Rooste oma esimese luulekogu "Sonettideks". Aga sonette sealt ei leitud – leiti uus ja värske hääl. Karl Martin Sinijärv luges noort Roostet ja ütles: "Oh sa vana kurat küll. Selle mehega läheksin ma kohe lähimasse, ei, siiski parimasse kõrtsi luurele ja teeks talle kohe kaks hüva veini välja."

"Sonetid" sai Betti Alveri preemia. Rooste kütab edasi sagedusega luulekogu aastas, mõnikord isegi kaks.

"Kui ma unustan ennast ära, siis see on kõige ägedam kirjutamise viis. Ma kaotan ennast. Ma unustan, et ma üldse kirjutan. Ja siis see, kes kirjutab, ei olegi enam mina, vaid see on mingi geen ise või maailm, mis on väljaspool mind, mis kirjutab end minu kaudu," kirjeldas ta.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.