"Õnneks ei tule keegi selle pealegi, et arhitekt kunstnik on. Temalt oodatakse ikka mingisugust kuivkäimla lõiget või küsitakse, kas wc uks avaneb sissepoole või väljapoole. Ja siis ma tähtsa näoga ütlen, et väljapoole avaneb," muheles Künnapu. "Pigem ma pean ennast kunstnikuks. Kui on asi kunst, siis ta pakub mulle huvi. Kas ma maalin, teen kollaaže või skulptuure, installatsioone või maju, ma panen nagu laps, mul peab põnev olema."

Ta on enda kohta öelnud väike prillidega mees. Võib-olla ongi asi prillides, mis paneb teda looma maju ja maale sellisena, nagu meid polekski paradiisist välja aetud. Tema majade ja maalide värvid on silmapaistvad, nagu oleks Künnapu pärit mitte kargest Eestist, vaid palmisaarelt.

"Ennast peab kehtestama ka. Mitte nagu lammas määgima, mida ainult lubatakse. Midagi ei lubata. Ma tahan teha ja kõik! Nagu väike laps hakkab jalgu trampima, kui ei lasta teha," lausus ta.

Üle 20 aasta töötas Künnapu EKE projektis, mispeale külakeskustesse hakkasid ilmuma majad, nagu oleks sinna maandunud ufo. Maainimestel peab kah midagi suurt ja ilusat olema. Ja Künnapu saabub ka linnadesse. Tõuseb uutesse kõrgustesse. Ta otsib seaduspära ja poeesiat ning tema hooned tahavad justkui kosmosega ühenduses olla.

Kui Künnapu maalib, siis enamasti maalib ta maju. Ehk ongi tal vaja maju selleks projekteerida, et neid hiljem modellidena kasutada.

"Mind see jõud huvitabki. Ma olen nagu jahimees. Ma vaatan, kus on mingisugused motiivid, värgid, siis ma tulen ateljeesse ja teen sellest maali. See jõud jääbki maali. Ma annan selle inimestele edasi. See jõud ongi see, mis annab pildile väärtuse. Kui ma hakkan õhtul koju minema, olen selle energia sees – ma olen võitmatu, mul on nii hea olla," kirjeldas ta.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.