Enamus teab, et Kaljo Kiisk oli kingsepp Johannes ja kellamees Lible – selline targa mehe kehastus, kes oskas olla lihtne, leida õigeid sõnu ja õige koha peal vait olla. See, et ta oli ka päris inimesena normaalne mees, oli põhjus, miks keegi ei rääkinud välja, et Kiisk oli olnud Saksa armees ja tulistanud kahuriga lennukeid alla. Ja Kiisk sai teha filme, olla koguni kinoliidu esimees – ja seda ilma partei piletita.

Kiisa film "Hullumeelsus" tekitas Moskvas kahtluseid: keda või mida te selle haigla ja patsientide all silmas peate? Film läks aastateks riiulile, kus ootas juba ees Kiisa varasem film "Jäljed".

"Tuleb ikka välja, et sõna on vaja kõige viimasena. Kui enam muidu hakkama ei saa, siis inimene ütleb sõna. Ja selles ongi asi, et me oleme õppinud nii hirmsasti lobisema ja nii tarka juttu ajama, et me enam ei märkagi, kui palju me ümbruses sõna vohab ja sõna kaotabki oma jõu ära," on Kiisk öelnud.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.