Kui ühes inimeses on vastuolusid, siis on see kindlasti Kaarel Ird. Ta kandis endas usku teatrisse ja eesti kirjandusse, teisalt kuulus hävituspataljoni ja oli teatrijuhina diktaator. Teda kardeti ja kutsuti Vana Hirmus. Mõni ka armastas, aga külmaks ei jäänud keegi. Räägitakse, et veel praegugi liigub öösel Irdi vaim üle Vanemuise lava, läheb oma kabinetti, võtmekimp vööl.

Hävituspataljon, kuhu Ird kuulus, kasutas põletatud maa taktikat. Samas seisis Ird maha põlenud Vanemuise maja kuuma tuha ees ja hakkas teatrit üles ehitama ning võitlema selle eest, et lavale saaks tulla selline kodanlik ja vaenulik tekst nagu "Libahunt". Ja kuigi ta seda ise ei hinnanud, lasi ta oma teatris sündida teatriuuendusel. Ilmselt ka sellepärast, et Panso saaks Tallinnas rõõmustada.

Legendaarne on tema töö näitlejaga, kus ta kasutas ette ja peale rääkimist. Näitlejad pidid kordama Irdi öeldud nii kaua kuni kõik oli nagu vaja. Tänapäeval oleks selle peale juba ammu töökaitse sekkunud, kuid tookord peeti sellist möirgamist loomulikuks – inimene teab, mida tahab.

Mida aeg edasi, seda rohkem sassi läksid Irdi juuksed. 60. sünnipäeval õnnitles Jüri Järvet teda draamateatri poolt ja ütles, et ei suuda uskuda, et Ird elab linnas, kus tegutseb kammivabrik.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.