Kohe kui Alo Mattiisen rääkima õppis, hakkas ta laulma. Ja kui Alo sai endale väikese mänguklaveri, siis see otsustas kõik. Peagi läks klaverile ka elektrijuhe taha ja Mattiisen potsatas ansamblisse In Spe.

Tema näppude vahelt tulid nii lühi- kui ka suurvormid – teos "Lahkumine", risotoorium "Roheline muna", ooper "Dispuut". Ta seikles pop- ja süvamuusika, tõsise ja sõu vahel.

Kui aastal 1987 kõlas "Ei ole üksi ükski maa", siis enam täpsemalt aega tabada ei olnud võimalik. Juba aasta pärast kõlasid viis isamaalist laulu, mille tekstid kirjutas Mattiiseni klassivend Jüri Leesment. Neist lauludest sai meie rahvusliku ärkamise soundtrack.

Aga juba aasta hiljem pidi Mattiisen olema taas ajaga silmitsi. Kui ta tuli välja uute isamaaliste lauludega, oli ta nendega üsna üksi, sest kõik olid juba läinud suhkruvatti ja vahvleid müüma.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.