Kui 60-ndatel oli Prahas kevad, Pariisis üliõpilasrahutused, Ameerika Woodstock, oli selge, et revolutsioon pidi toimuma ka Eesti teatris. Nagu luulet kukkusid riimid, lahkus paleontoloog Hermaküla ülikoolist oma kivististe juurest ja läks teatrisse, küsis Kaarel Irdilt Vanemuise lava, mõne rubla raha ja paar näitlejat.

Hermaküla eestvedamisel sündis teater, mida ei tehtud viisakalt ja valgete kinnastega. Gustav Suitsu luulet ei loetud kraapsu ja kniksu tehes, vaid teineteist hammustades, küünistades, rabeledes ja karjudes.

Hermaküla on rahutu hing. Nagu ta jättis noorena spordi, sest suusatada tundus liiga raske, ja ülikoolis kivistised, nii liikus ta Vanemuisest televisiooni, et rääkida armastusest.

1988. aastal astub Hermaküla kunstilise juhi kohale draamateatris, ja et tema kabineti uks kinni poleks, tõstab selle üldse eest ära. Ikka on Hermakülal tunne, et kuhugi peab jõudma, midagi otsima, vaatama ja mõtestama. Mõtestama teatrit ja ennast teatris.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.