Näitus asetab kõrvuti Ördile iseloomulikud meditatiivsed maastikud ja Urbi igapäevased interjöörid. Esmapilgul erinevaid maailmu ühendab küsimus sellest, kuidas me kohti tajume ning kuidas väline ja sisemine ruum teineteist mõjutavad ja täiendavad.

Ördi maalides muutub konkreetne paik sageli osaks suuremast tervikust. Kunstnik liigub üksikust üldise poole, käsitledes loodust ruumina, milles inimene saab tunnetada oma kuuluvust ja kogeda end millegi endast suurema osana. Urb seevastu läheneb kohale selle loo kaudu. Teda huvitavad ruumi minevik ja olevik, aja jäljed, koha vaim ning inimese side oma ümbruse ja juurtega.

Mõlema kunstniku loomingus on keskne valgus, kuid selle roll on erinev. Urbi maalidel siseneb valgus ruumi või sünnib selle sees, luues atmosfääri ning andes ruumile, esemetele ja inimesele sügavuse. Ördi töödes on valgus loodusest lahutamatu – kasvamise, olemasolu ja tajumise alus.

Ühisnäitusele lisab isikliku mõõtme kunstnike pilk teineteisele. Örd on kujutanud Urbi kahel maalil põhjamaise looduse keskel vaatleja ja tunnistajana, kes on ühtaegu osa ümbritsevast maastikust. Urb on omakorda maalinud Ördi interjööris, kus figuur sulandub ruumi vaikusse ja atmosfääri. Nii liigub näitus füüsiliste paikade vaatlemisest inimese sisemaailma ning küsib, kus lõpeb meid ümbritsev ruum ja algab inimese oma ruum.