"Tema isiklik põrgu"
"Her Private Hell"
Nicolas Winding Refn
Taani-USA
Out of Competition

Nicolas Winding Refn, ehk NWR nagu ta end ise tiitrites tituleerib (püüdes ilmselt lähemale jõuda LVT-le, kellest jääb siiski alati valgusaastate kaugusele), on saanud valmis järjekordse tühjuse ja õõnsuse eri nimega "Tema isiklik põrgu".

Fraas, mis ootusega uuele Refnile peale lähen, on "vorm üle sisu", ja olen selle ennustusega täpne nagu Kaheksajalg Paul, kes jalkatulemusi ennustas (oleks vaja sanitaartiimi ka oma peas prügi sorteerima, praegu ilmselgelt on kõik segamini).

Ma olen nõus mõtlema Refniga kaasa. Jah, võib-olla ongi olnud algseks ideeks nõrutada neoonsetest visuaalidest välja kogu tähendus selleni välja, et eraldi võetuna on iga dialoogirida totaalne nonsenss. Jah, võib-olla ongi meetod muidu andekad nagu Sophie Thatcher panna mängima ületamatult puiselt. Jah, ehk ongi igavus soovitud lõppresultaat, kui kaasaegse (tarbimis)ühiskonna ülimalt happeline kriitika maailmas, kus me näeme inimesi lihtsalt manerismidesse kivistunud nukkudena, kes on enda persona konstrueerinud halbade filmide pealt.

Tõsi, see võib kõik olla mingi metamäng, mis on pikem kui minu ühepäevane hinnang, aga filmliga olen ju lõpuks ikka silmitsi ainult mina ise. Ja igav on ka ainult minul. Labaselt väljendudes, tahaks kellegagi samastuda, aga pakutakse ainult lõputut kringlit. Selle vastu, et Refn on auteur, ma ei vaidle, sest selliseid filme ei tee keegi teine. Sellele, kas neid vaatama peaks või kas need maailma kuidagi edasi edendavad, vaidleksin muidugi vastu. "Tema isiklik põrgu" on nagu lõputult kestev reklaamrull toodetele, mida pole olemas.

1 / 10

"Fjord"
Christian Mungiu
Rumeenia
Põhivõistlusprogramm

Rumeenia staari Christian Mungiu "Fjord" kaevab täpselt seda pinnast, mille järgi autor tuntud on. Kaasaegsel aktuaalsel sotsiaalsel teemal punutakse kokku multiprobleem, kus iga väike faasinihe mõjutab tervikut. Sel korral siis on tegu Rumeenia tõsiuskliku perekonna seaduslike probleemidega Norras, kui selgub, et nende kasvatusmeetodid ei pruugi olla piisavalt hygge.

Ühel pool Rumeenia-Norra üsna fundamentaalsetest kristlastest koosnev paljulapseline pere, kelle pereisa on Sebastian Stan (Marveli Talvesõdur on pärast piisavat mammona akumuleerimist superkangelaste filmides vahest rõõmuga slummimas Euroopa arthouse-kvartalis, ta on ju ka rumeenlane) ja ema Renate Reinsve, ja teisel pool Norra lastekaitseorganisatsioon.

Lugu on terav ja ka pingeline, lapsevanematele tegelikult õudusfilm. Meenub Eesti meedias mõni aasta tagasi laineid löönud Elisabeth Salmini ja tema tütre Anna lugu, kus tütar võeti emalt Hollandis ära ja vaid suure sõjaga sai väikese Eesti kodaniku meile tagasi. Loodan, et neil läheb praegu hästi. Ühesõnaga, kes seda mäletab, mõistab ka siinset probleemiasetust.

Peab aga tunnistama, et kui Mungiu sarnased sotsiaalsel teemal meistriteosed nagu "Lõpetamine" on meisterlikult vegeteerinud seal hallalal, kus hinnangut anda on võrdlemisi keeruline, siis "Fjordis" on sümpaatia kindlalt ja vankumatult perekonna poolel ja lastekaitse on pigem demoniseeritud seisus. Või on see minu tõlgendus? Tundub, et moraalset dilemmat, milles Mungiu nii hea on, siin ei teki, vähemalt minul mitte. Ja see muudab "Fjordi" pigem näiteks õpetliku hoiatusfilmi žanrisse kuuluvaks.

Kui te olete selle filmi kunagi ära vaadanud, siis palun julgelt ligi astuda lõpustseeni arutama.

7 / 10

"Kibedad jõulud"
"Amarga Navidad"
Pedro Almodóvar
Hispaania
Põhivõistlusprogramm

Tühjuse ja õõnsuse eri jätkub. Umbes 30–40 esimest minutit olen üsna vaimustuses. Kas tõesti on Pedro Almodóvar suutnud lõpuks teha filmi eimillestki? Mulle hakkab see mõte oma tohutus intellektuaalsuses loomulikult väga meeldima, aga teatud aja möödudes mõistan paratamatut: mulle pakuvad siin filmis rohkem huvi kunstnikutöö (absoluutselt fantastilised värvigammad ja -kombinatsioonid nagu tal alati) ja muusika (seebiooper-triller-melodraama Todd Haynesi maailmast pärit kombinatsioonis härra kauaaegselt kuritööpartnerilt Alberto Iglesiaselt) kui ükski tegelane.

Jah, ma saan aru, et ka siinne peategelane on Almodóvari alter ego, keda seekord mängib Leonardo Sbaraglia, ja see, et peategelane tahab teha filmi, aga tal pole enda sõnul ühtki asjalikku mõtet, on metakommentaar "Kibedate jõulude" aadressil... Aga sellisena me siis ju peakski seda võtma? Vana ja auväärse filmitegija uus linateos, mis on tehtud ilma ühegi mõtteta, kannustatuna vajadusest end filmitegijana aktiivsena hoida. Ideena huvitav, kui ei pea kinosaalis sellest sihitusest end läbi sumpama. Kogu austuse juures – ilus, aga õõnes.

3 / 10