"Argpüks"
"Coward"
Lukas Dhont
Belgia
Põhivõistlusprogramm

Festheartil on tänavu Cannes'is tõeline lõikuspidu, parima LGBTXXX-filmi auhinnale Queer Palmile kandideeris tänavu lausa 22 nimetust.

Ja ega nende lugude kvaliteedi üle ka nuriseda ei saa. Nägin Lukas Dhonti uut filmi "Argpüks" juba mitu päeva tagasi kinnisel linastusel, aga kuna esialgu oli embargo, siis kirjutada ei saanud ja pärast juba jäi kahe silma vahele.

Ülihea film, seda ütleks alustuseks. Ma pole olnud tema suur fänn, nii "Tüdruk" kui "Lähestikku" olid korralikud tööd, aga emotsionaalselt mind miskipärast lõpuni ei kõnetanud – eks see ole tihti ka sügavalt personaalne mõõdupuu. "Argpüks" aga küll.

Kui mõõta Cannes'is võistlusprogrammi selle järgi, kes suutis end ületada, siis ei küündinud oma senise tipptasemeni praktiliselt keegi – ka mitte Zvjagintsev, Pawlikowski ega muud. Välja arvatud tõesti Lukas Dhont, kes on teinud oma karjääri kõige parema filmi just nüüd.

Filmi algimpulsiks oli I Maailmasõja-aegne rindefoto naiseks riietunud mehest – ajaloost, mis on Dhonti sõnul arhiivides kangelaslugude taha hoolikalt ära peidetud. Ennekõike seetõttu, et julgeb näidata meeste õrnemat poolt keskkonnas, kus kõike mõõdetakse maskuliinsusega. Kuna naisi rindetsooni ei lastud, siis kehastusid mehed naisteks ja tegid erinevaid muusika- ja variteekavasid, ja eks sealt kasvas välja ka ebatraditsionaalseid suhteid, nagu siingi filmis kahe väga tugeva ja diametraalselt erineva noormehe vahel, kes võitsid eile õhtul oma esituse eest kahepeale ja Cannes'i parima näitleja preemia.

Kas teema köidab või mitte, või peletab lausa eemale, on igaühe sisetunde küsimus, aga Dhont on väga julgelt ette võtnud töö näidata midagi sellist, mida me muidu sellises kombinatsioonis näinud pole. Ja lihtsalt režissöörina on ta siin teinud täiesti võrratuid stseene, puhtalt oma käsitöö- ja kunstiandega lavastanud emotsionaalseid hetki, kus ei lausuta ühtki sõna, aga kõik on ilmselge ja kannab. Kui me kipume unustama, et film on audiovisuaalne kunst, mis peaks lugu rääkima pildiga, siis "Argpüks" tuletab meile jälle meelde, milleks filmikunst oma parematel hetkedel võimeline on.

8,5 / 10

"Ma näen maju langemas kui välgust"
"I See Buildings Fall Like Lightning"
Clio Barnard
UK
Quinzaine des cineastes

Ja teine väga tugev lisanduski siia viimasesse päeva. Noortest briti naistest on Clio Barnard mulle alati rohkem korda läindukui näiteks Andrea Arnold, kes on miskil moel kogu kiituse endale saanud. Alates ajast, kui nägin "The Arborit" kuni "Ali& Avani" siinsamas Cannes'is aastal 2021, ja nüüd ta uue filmini – mulle on alati meeldinud Barnardi lugude rütm ja tonaalsus ning tema loojutustamise viis, mis lihtsalt märkab inimest.

Barnard võtab osalt üle Ken Loachi tõrviku ning näitab läbi viieliikmelise keskikka jõudnud sõpruskonna lugude briti eluasemekriisi koledust. Ka siin on oma loengumoment, aga see on filmi orgaaniline osa, mitte nagu üks eriti piinlik marksistlik-sotsialistlik loeng keset RyusukeHamaguchi tänavust filmi siin.

Barnard paneb oma tegelastele nii väikese vaevaga kaasa elama, et kui asjad kipuvad hakkama metsa minema, siis oleme juba igaühte sellest viisikust niivõrd emotsionaalselt investeerinud, et mitte kuidagi ei sooviks neile kannatusi. Nagu elus ikka, juhtub mõlemat – head ja halba. Küsimus on ainult selles, mis me paratamatusega peale hakkame ja kuidas sellest läbi tuleme.

8 / 10