Hana Kivi "Minu Lottemaa. Maailmasuurune küla" (Petrone Print)

No need minu-sarja raamatud on nagu on. Neid on esiteks väga palju. Teiseks satub sinna sekka üht koma teist. Mõned on tavara-jurad stiilis "olen käinud, olen näinud", mitmedki on hästi teaberohked, ent ei tea mis mõnusad lugeda. Ja siis satub ka päris pärle ja kullatükke, ole ainult isik ja leia nad enda jaoks üles.

Lottemaa-raamat on tos mõttes uhke, et siin me saame näha ühe maa, et mitte öelda maailma ülesehitamist ab ovo. Kui suureliseks minna, siis on siin maailma loomise lugu. Me omas ajas, me oma ilma- ja ajatajus. Ma mäletan küll, kui Lottemaa lahti tehti ja toona nii umbes viieaastase pojaga seal käidud sai. Kõik oli natuke toores, aga näha oli, et vaimu ja hinge ja hõngamist jagub. Nüüd on poeg juba täismees, ent raamatut lugedes tekkis kange tahtmine uuesti mõlemakesi kohale minna ja kogu pakutavat pulli uuel pilgul täiega nautida.

Ja kui palju tööd ja elu ja kunsti ja kauniskeerusust kõige selle taga on! Meie läheme mõneks tunniks, kuid ne tundide nimel müttab hulk inimesi 24/7. Patt oleks oma suvepäevadest Lottemaale kuluv maha tõmmata. Ja kel kalender jo täitsa täis, need ostku järgmise aasta oma aegsasti ära ning tehku sinna suur siiruviiruline mull. Ma pole mingi õnnetu reklaamiagent ega turundusmuru, aga hüva kraami turgutan rõõmuga. Lotte-ilmal on jumet ja särtsu!

Mari-Liis Ilover "Seenesõbra kokaraamat" (Pegasus) ja Tim Spector "Hapendamine. Mikroobide elumuutev jõud" (Pegasus)

Südasuvistel radadel edasi liikudes – seente ja hapendamise aeg on käes või vähemasti kätte jõudmas. Naljalt ma kokaraamatuid enam lahti ei tee, aga seenesõbra raamatu serva jäin mitmeks tunniks pidama. Panin lausa märklehed vahele, et mida peaks proovima, kui keegi kusagilt mõne seene leiab ja jagada raatsib. Ma ise olen nimelt üliniru seenesepp. Kangesti tore on metsa pidi käia, aga no ei leia ma neid. Üle ühe pisema pannitäie pole kunagi senises elus kokku korjata õnnestunud. Teoreetiliselt samas tean, et inimestel on seenekohad ja keegi on lausa korvitäie saanud… No las muinasjutud jääda fantaasia valdkonda. Kui seeni on, on neid ka turul. Mina ei tea, kuskohast nad tulevad. Ja siin raamatus on jube head juhised nonde toiteväärtusetute, ent ülimaitsvate elukate menetlemiseks. Silm krilli ja pilk samblasse!

Hapendamine on samuti asi, millega augustikuud sisustada. Tim Spector ei tee meile klassikalist kokaraamatut piltide ja retseptidega, ta läheneb lähenemisele rohujuure tasandilt ja räägib hapendamise kunsti üksipulgi lahti. Terake teaduslikult, jah, kuid targendavalt kindlasti. Kui ikka oimad, mis kühvel su pütsikus-vitsikus toimuma hakkab, siis saab märksa tugevam tunne tulemuse asjus. Ja ongi! Ja töötabki! Hapukapust ei pea tähendama tohutut tünni turutädi man – võib väikse väga hea purgi ise paari päevaga valmistada. August, hapendamiskuu, tehtagu katset. Võtke telopidi üles kaa ja läeb koolis keemiatunnis käiku.

Igasugu elumuutvat batsillukate juttu saab kõrvale haugata nii et on.