Ilmar Trull "Riimiraamat ranitsasse"

Heh-hee! Eestikeelse lustiluule sõnamänguklassik Ilmar Trull on täpselt kooliaasta alustuseks välja andnud suurepärase valimiku. Kõik lapsevanemad, marss raamatupoodi! Niikuinii lähete vihikuid ja raamatuid ja mälupulki ja mida kõike veel hankima – tooge siis koju ka vahva värsiraamat, millest rõõmu igas vanuses perekondsetele. Kõlbab kasutada ka jõulu või munapühi aegu. Trull on lihtsalt nii tore.

Muidugi on siin sees asjakesi, mis aastate jooksul lehesabast või mujalt loetud, ent on ka puhta uut kraami. Keskmisele eestikeelsele mitteluulelugejale on kõik niikuinii uus. Nagu vormipluus ja kõik-kõik, septembrikuus. No see viimane viide oli küll Olivia Saare luuletusele, mis jo mitmele põlvkonnale aabitsatõde. Trull seevastu katab poeetilist ajavälja vaba käe ja rõõmsa meelega. Nagu öeldud, sobib kõikidele sõltumata sünniaastast. Ja igal aastaajal. Praegu eriti heaste.

Ilus on kaa – Anne Pikkovi pildistik teeb meele rõõmsaks igal leheküljel. Seda kõike polegi nii vähe, tegelt üpris palju on. Hauka köide, õpi tema pähe, kohe tead, et valjult nalju on.

Dan Jones "Henry V. Inglismaa suurima sõdalaskuninga imetabane tähelend" ja Donald J. Robertson "Marcus Aurelius. Stoikust imperaator"

Shakespeare jaksas kõikugusi võimureid näitemängudeks vormida jõudsasti – pea pooled ta näidendeist põhinevad ajaloolistel tegelastel. Enamasti ta kaasajast turvalises kauguses, ent kuningad Henryd olid ikka juba väga tänapäevased vanameistri ajaskaalat vaadates. Ja kõigist Shakespeare'i poolt kirjandusajalukku loovkirjutet valitsejatest on aegade vältel kirjutet ohtrasti rohkem ja vähem teaduslikke töid, traktaate ja mida kõike veel.

Ma ei arva, et keegi Henry V oleks ingliskuninga nimi, mis keskmise eestlase meelde esimesena tuleks. Seda viga aitab parandada Dan Jonesi raamat. Näeme põhjalikku ja põnevat sissevaadet 15nda sajandi Inglismaa elusse. Viiendama Henry valitsusaeg oli alla kümne aasta, aga ta mõistis toda aega ära kasutada. Miks ja kuidas just, sellele annavad selgust ja tausta eel- ja järellood. Peaks olema huviga loetav teos nii asjatundlikumale kui alustavamale ajaloosõbrale. No ja Shakespeare jutustab omamoodi, teda tasub ikka lugeda.

Marcus Aurelius, üks muljetavaldavamaid Rooma keisreid, teadaolevalt Shakespeare'i sule alla ei jõudnud. Ilmselt polnud vajagi – tema kirjutas ennast kõikvõimalikesse ajalugudesse täiesti iseseisvalt. Kaudu kirjasõna, kaudu roomarahu, kaudu müdimadina. Täiuslik keiser, võiks öelda. On temastki ja temaltki teoseid loodud ohtrasti. Seekord siis mõneti stoilisemast või stoitsistlikumast vaatenurgast. Jah, kui sammas vägev püsti on, saab toda vaadelda igas valguses ja iga nurga alt. Inimese, kes on palju olnud ja palju teinud, võib lihtsasti kirjutada igasuguseks. Meie maal kõik vaated head – vali, millist tahad. Lugemist ja järelemõtlemist väärib kindlasti.