Marek Tamm "Keskaja Liivimaa allikad. Tekstid, kujutised, esemed"

No siin ei ole harilikul lugejal kobiseda midagi. Lugemist jätkub väga kauaks, õnneks on keskaeg möödas ja suuremat sorti ajaloo vaates võiksime viis minutit puhata ning tulla "Keskaja Liivimaa allikate" juurde uuesti tagasi näiteks aastal 2050, selle ajaga on ehk jõutud olulisem osa läbi lugeda. Karta on, et Marek Tamm on tulevase veerandsajandi jooksul suutnud paar köidet juurdekirjutusi teha. Nii et lõppematu lõbu, ühendus üle aegade.

Mõne jaoks hakkab keskaeg pihta jo Lääne-Rooma hääbumisega ning lõpeb siis, kui leiutati rong. Rooma ajal ei olnud tulevane Liivimaa teada-tuntud maailmas veel üleliia kuum paik (Lennart Meri tõstnuks siinkohal küllap näpu püsti), aga viikingiajal nagu hakkas natuke juba looma. No ja sealtmaalt ongi juba põhjust kukkuda vanu kangaid harutama ja uusi kuduma. Mida on vägeval viisil tehtud.

Juba see eelsätestus – jagada pärimus lugudeks, piltideks ja asjadeks – on lähtekohana tunnuväärt. Meie elu moodustub suuresti kõigest tost, mida kuuleme, näeme ja katsume. Maitsmise ja nuusutamise elamused läevad kaotsi käbedamalt. Ent miski jääb. Ja see meiemaine miski on väga tihkel kujul meile meenutamiseks toodud. Ei jää üle muud, kui soovitada tungivalt: selle pea tuhandeleheküljelise tellise läbimine on kategooriliselt lubatud. Isegi kui lebades lugemise järel võib kõhunahalt värskeid sinikaid leida.

Urmas Sutrop "Ali Fleki saaga. Islandi muinasjutusaaga"

No ja kellele vanast ajast veel küllalt ei saanud, kaevugu rõõmuga edasi. Siin on meil teos, mis peitub teoses ehk siis teos ise on küllaltki kärmesti käteldav, ent teos teosest ehk kätluse käitlusest kerkinud käsitlus moodustab mahuka möllu. Üht lühemat seltsi Islandi saagat saabki ju ka lihtviisil mehuka muinasjutuna võtta, aga kui mõtleja-mees materjali ligi lubada, hakkab juhtuma. Üpris ülevaatlik üllitis juhtus õhtu lõpuks. Ühe saaga ettekäändel suur hulk ajalugu inimkeeles ilmavallale lastud.

Üldiselt maailmas ja inimeste elus eriti palju ei juhtu. Ja kui juhtubki, on see moel või muul jo kunagi juhtunud. Nii ka suvalises saagas või muus muinasloos. Hoopis huvitavam on, kuidas arukad isikud juhtunu, juhtumatu ja juhtuda võiva kokku võtavad ja sootuks uueks kedruseks ketravad. See annab elule võlu ja mõtetele jumet. Iidsete aegade lood toovad tänasesse tummisust ja loovad uut tegelikkust. Sest nõnda on elu kiik, nii saabub maailma hiilgus. Meie siin maailma kolmandaks põhjamaise riigina (meist rohkem põhjas on vaid Island ja Soome, kõik ülejäänud maad ulatuvad kaugemale lõunasse) võiksime maailma külmema otsa lugusid teada ja tunda. "Ali Fleki saaga" annab targenemiseks imetabase võimaluse. Kasutagem teda.