Kuigi Temufi on ennast eelkõige just viimastel aastatel Eesti teatrisõprade teadmises tugevamalt kinnitanud, siis tegelikult on teil juubeliaasta. MTÜ Temufi sai loodud 2016. aastal, kui te ülikooli esimesel kursusel õppisite. Kuidas need kümme aastat möödunud on? 

Me ise ütleme, et eelmine aasta oli see juubelihooaeg. Aga jah, kokkuvõtlikult on üle kümne aasta nüüd toimetatud. Ma ei kujutanud seda ühelgi sammul niimoodi ette. See on niisugune rännak, mis kestab, ja see rännak on olnud väga künklik, väga õpetlik. Eks ta on edaspidi ka, aga samas on seal ka väga palju ilu ja rõõmu.

Mida need aastad kõige rohkem õpetanud on?

Eelkõige on just need viimased kaks-kolm aastat väga palju õpetanud, et ära eelda, vaid kinnita. Rasketel momentidel saad aru, kes on need õiged inimesed su kõrval. 

Kas "Eeldamine on kõikide pekkiminekute algus" ei ole ka lause, mida kultuuriakadeemias kohe alguses tudengitele õpetatakse?

Seda ma ei tea. Kui ma lavastajaks õppisin, siis minu õpetaja Kalju Komissarovilt tuli ikka lause: "Teid ei oota siin keegi ja teid pole mitte kellelegi vaja." Selline karm algus, aga see on reaalsus. Viimased pea kolm aastat teatri juhtimist on käinud käsikäes õpituga. Kool andis tugeva analüüsivõime. Kui astud teataval määral uude ametisse, võid ju aimata, mida see töö tähendab – teen seda kindlasti paremini! –, aga kui hakkad tegema, saad aru, et ei tee seda kuidagimoodi paremini, see aimdus on totaalselt vale. Tekib küsimus, miks ma seda kõike üldse teen, aga katsud sellest üle saada. Analüüsid läbi ja saad aru, kuidas on võimalik paremini teha. 

Mäletan, et kui tuli uudis, et Temufi loob Viljandisse püsiva teatrimaja, siis see tundus – ja tundub jätkuvalt – väga julge sammuna, sest Viljandi on Viljandi ja siin on juba üks suur teater olemas. Kust see julgus üldse tuli?

Julgus tuli teadmatusest, heas mõttes teadmatusest. Mingitel hetkedel on tegelikult väga hea ollagi natuke naiivne ja mitte seda ära kaotada, sest muidu me võib-olla ei julgeks midagi teha. Jah, see oli hulljulge samm ja on seda siiani. 

Me tegutseme kolmandat aastat ja ma näen, et Viljandile on teatrit Temufi ja Viljandi Nukuteatrit vaja. Oleme Viljandi linnas tegelikult väga palju teinud ja ka ülejäänud Eesti teatripublik on meid omaks võtnud. Rahvas käib ja tahab meie juurde tulla, mis tähendab, et meid on ikkagi vaja.

Me täidame Viljandis mingit tühimikku, olgu see omanäolise ruumi või vabamas vormis teatriõhtu näol. Meil on lounge-teater, kus pokaaliga võib saali minna ja pärast etendust ei aeta kedagi ära, vaid võib veel siia jääda. Esimese kahe aasta jooksul oleks väga selgeks saanud, kui meid ei oleks vaja.

Kui hästi see lounge-teatri süsteem üldse vastu on võetud? Jäädakse pärast etendust siia aega veetma?

Reedeti ja laupäeviti ikka. See on veel võõras, aga on inimesi küll, kes naudivad pärast etendust siinolekut. Loodan, et see saab ainult paremaks minna. 

Kas oma teatrimaja loomisprotsessi taga oli ka mõte, et ehk annab püsiv maja ja püsivalt tööl olevad inimesed mingisugust riiklikku kindlust?

Lootus oli, et see on nii, aga olen ka seda meelt, et kui keegi teeb oma teatri või peab oma maja, ei saa eeldada, et riik peab iga teatrit toetama. Pigem näen, nagu olen ka varasemalt öelnud, et süsteem peaks olema võrdne. Seda võrdsust on raske saavutada ja loomingut Exceli tabelisse panna on ääretult keeruline. Finantsiliselt on raske, aga nagu ütlen ka meeskonnale: surume läbi, katsume hakkama saada, kuigi mingitel hetkedel on see üpris keeruline. Usun ja loodan, et sel aastal tuleb päike pilve tagant välja ja saame ka riiklikku toetust.

5. oktoobril sai kaks aastat teatrimaja avamisest. Vahetult enne avamist andsite Delfile intervjuu, kus ütlesite, et proovite kahe aastaga jalule saada ja kui ei saa, siis lõpetate. Kaks aastat on nüüd täis: kus te omadega olete? 

Oleme põlvili. Kui muidu olime käpuli maas, siis nüüd oleme põlvili. Loodetavasti saame uue aastaga jalule, tõuseme püsti. Ettevõtluse, ja ma usun et ka loomeettevõtluse, üks põhitõde on, et kolmas aasta näitab totaalselt ära, kas asi on jätkusuutlik või mitte. Ma usun sellesse, peangi uskuma. Ma ei saa muud moodi. 

Endiselt ei ole kartust selle ees, kui peaks uksed kinni panema. Hiljem saab ju öelda, et olen proovinud ja teinud. Kindlasti on kartus teatava seesmise valu ees, kindlasti saab ego natuke kannatada, et oleme siin kolm aastat või rohkemgi kõvasti tööd teinud ja nüüd paneme kinni, aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

Kui palju te viimase kolme aasta jooksul olete peast kinni hoidnud ja mõelnud, milleks seda kõike vaja on? 

Ma ei tea kui palju, aga neid hetki on (naerab). Aga on ka hetki, kus rõõmustan ja naudin tohutult. Eks see käibki üles-alla, see on selle osa – peast kinni võtmine ja siis jälle õnnelike, positiivsete hetkede nägemine. Ju siis ei ole veel nii kõvasti peast kinni võtnud, et paneks poe kinni. 

See on vist loomingulise töö paratamatu osa, et üks hetk on väga valus ja siis jälle väga tore. 

Me ju lõppkokkuvõttes müüme emotsiooni ja saame ise ka sellest emotsioonist osa. Tahes-tahtmata on selle emotsiooni tekitamisel omad plussid ja miinused. Kui me lõppude lõpuks suudame saavutada kõige parema emotsiooni, mida publikule pakkuda, siis see leevendab juba neid miinuseid, mis võivad tekkida.

Kes need inimesed on, kes teil külas käivad? Kas on välja kujunenud mingi oma tüpaaž?

Siin räägin heas mõttes müügijuttu: meie põhitarbija, teenuse ostja Eestis on 35+ vanuses kodune ema. Tema teeb selle ostu. Selles ei ole midagi halba. Meil on kümne aasta jooksul välja kujunenud püsikülastajad, teatrigrupid, kelle puhul teame, et kui paneme uuslavastuse müüki, teevad nad broneeringud ära. See on oluline, et sul on lojaalne klient. 

Otsest persoonat ma ei oska öelda ja teatri puhul polegi seda vaja, sest repertuaar on väga mitmekesine ja publikut ei saa nii üheselt määratleda, me ei püüa ainult ühte sihtrühma. Nukuteatri repertuaari kaudu kõnetame ka lasteaiarühmi ja lapsevanemaid ning kasvatame endale teatripublikut. Oluline on, et väga erinevad inimesed tahaksid teatrisse tulla.

Kui palju te noortele mõtlete? Mitte lastele, kes tõenäoliselt tulevad nukuteatriga, vaid just vanematele koolilastele.

Mõtleme väga tugevalt, sest meil on ka Temufi stuudio, me oleme ametlikult erahuvikool ja seal on noortele tugev väljund. Teeme ka koostöölavastusi: novembris on välja tulemas lavastus Pärnu Kunstide Kooliga, märtsis tuleb Viljandi Nukuteatri alt noortele nukulavastus. Eestis on noortelavastuste tegijaid vähe, aga peaksime sellele üha tugevamalt rõhku panema.

Temufi on väga tugevalt võtnud 2027. aasta eesmärgiks kõnetada noori. Meil on käimas haridus- ja kultuuriprogramm, kus käivad erinevad koolid ja me pakume neile teatrialast programmi. 

Viimastel aastatel paistab, et ka riigiteatrid ei tee enam noortele kuigi palju lavastusi. Näiteks Tallinnas on kogu noortele suunatud repertuaar põhimõtteliselt ainult Eesti Noorsooteatri ja natuke VAT teatri kanda. 

Täiesti nõus. Noortele seab Eestis praegu väga tugevalt sammu VAT teater, kindlasti ka Eesti Noorsooteater. On huvitav, kas riigi sihtasutustele ei olegi riigipoolset ootust noortele teha. Minul tekib see küsimus, aga vastused peab andma ministeerium. 

Mõne nädala eest tuli järgmise aasta riigieelarve plaan. Selle puhul kommunikeeris kultuuriministeerium ise, et järgmisel aastal pannakse noortele rohkem rõhku.

Jah, see on ka kultuurkapitali arengukavasse juba sisse kirjutatud: kõik, mis on noortele, see on kõige olulisem osa. Seega võtame ka meie suure sihi just noortele.

Kui palju teatrimaja pidamine – teadmine, et teil on oma majaga kaasnevad püsikulud – repertuaari valikut mõjutab?

Mõjutab ikka päris tugevalt. Kui püsikulusid oma maja näol ei oleks, oleks finantsiline koormus kindlasti väiksem. Samas on sel juhul teised mured: laopinnad, mida on vaja, või prooviruumid. Peaksid võtma väiksema koha ja mängima enamjaolt rendisaalides. Seal on omad plussid ja miinused, aga praegusel hetkel näen oma maja puhul rohkem eeliseid, sest sa pakud inimestele terviklikku kasutajakogemust. Jah, teatrietendus on õhtul primaarne, aga kõrval olevad lisandväärtused – maja atmosfäär, baar ja üldine kogemus – on samuti väga tugeval kohal. Meie saal on väga intiimne, aga samas hästi kõrge, mis on teistmoodi pärl: väike kammersaal, aga rõduga. See on intiimne, hubane ja kodune koht, kuhu inimene tahab tulla etendust nautima. 

Kas väljaspool Tallinna ja Tartut teatrit tehes on lavastuse eluiga paratamatult lühem? Kuna linn on väiksem, käivad kohalikud ringi ära ja saal ei püsi nii kaua täis kui mõnes suurema elanikkonnaga linnas: kuidas teie seda tajute?

Ma ei oska öelda, kas eluiga on võrreldes Tallinna või Tartuga lühem või pikem. Tean, et kui teen meie teatrimaja saalis seitse kuni kümme etendust, mängin Viljandi publiku ära ja pean hakkama väljapoole vaatama.

Üleüldises mõttes peaksime Eesti teatris panema suuremat rõhku sellele, et lavastuse eluiga oleks pikem, mitte et toodame kogu aeg peale. See on mõttekoht, mida analüüsida ja läbi mõtestada. Me suudame ühte lavastust mängida keskeltläbi 30–40 etendust, aga meil on ka lavastusi, mida mängime juba üle 50 korra. Kuna teeme lavastusi eri sihtrühmadele, et oleks mitmekesine, võib mõne puhul sihtrühm olla väiksem ja sellest tulenevalt ka etenduste arv väiksem. See ei tähenda, et me ei peaks seda tegema. Kui teeksime kogu aeg komöödialavastusi, võiksimegi mängida üle 50 korra ja rahvas aina tuleks, aga teatri ülesanne on pakkuda kõigile midagi vaadata.

Vaatasin, et käite ka omajagu Viljandist väljas mängimas. Võtate selle lisasammu, et ise inimeste juurde minna. 

Ikka. See on asjade loomulik käik. Käime Tartus, Tallinnas, saartel ja kindlasti väiksemates kohtades, kuhu teater võib-olla ei jõua või kust inimesed ei saa teatrisse tulla. Olenevalt lavastuses kui on vähegi võimalik, siis käime ka väikestes kultuurimajades. 

Sügis on erateatrite rahastamise aeg ja see teema kerkib taas väga tugevalt üles. Temufi pole ministeeriumilt kordagi riiklikku tegevustoetust saanud. Mida see teie jaoks sisuliselt tähendab? Millist signaali on need otsused andnud?

Võtsin eelmisel korral sel teemal tugevalt sõna ja olen endiselt sama meelt, et hindamismetoodika peaks olema võrdne. Nüüd on seda ümber tehtud. Ma ei tahaks veel hinnangut anda, kas süsteem toimib või mitte, sest asjad, mis paberil ei tundu toimivat, võivad praktikas väga hästi toimida ja vastupidi. Eks näha ole.

Üks suur küsimus tekib, kuidas positsioneerivad end teatrid ise ja kas nad peaksid ennast ise positsioneerima: väiketeatrid ehk alla 300 000-eurose toetussooviga teatrid lähevad kultuurkapitali vooru ja üle 300 000-eurose toetuseelarvega teatrid ministeeriumi alla. Olen juba kuulnud, et mõni teater kavatseb mõlemast voorust küsida – et kui ühest ei saa siis äkki teisest saab. Minu arvates pole see aus ja see, näitab, et eelarve selgust sellest ei tulene, vaid ajab asja ainult segasemaks.

Küsimärgid jäävad õhku. Kui keegi jälle raha ei saa ja kisa tõstab, kas leitakse jälle ministri sahtlist rahapada, kus on mingi üleminekutoetus? Need signaalid on lõppkokkuvõttes väga segased. Munitsipaalteatrid võeti nüüd sellest potist koos rahaga välja.

Ehk siis Tallinna Linnateater.

Jah. Ja siis üritati mingisugust kommunikatsiooni teha, et ka Viljandi Nukuteater on munitsipaalteater – ei ole! Viljandi Nukuteater ei ole munitsipaalteater alates sellest, kui Viljandi linn kuulutas välja hanke Viljandi Nukuteatri kui brändi töö korraldamiseks ja nukukunsti edasiarendamiseks.

Tuleb väga segaseid signaale ja tundub, et selles asjas on ka omajagu näitemängu. Eks teatris peab näitemäng käima ka rahalise poole juures. 

Mida te võrdsuse all silmas peate? Hindamiskriteeriume vaadates tundub, et asjad on võrdsed: kõigil taotlejatel on sama komisjon ja justkui samad kriteeriumid. Kas päriselus ei ole see tunnetuslikult nii? 

Eelmise korra puhul tundsin küll, et see ei ole nii. Sellest pole mõtet enam rääkida, see rong on läinud ja oleks tagantjärele näägutamine. Ma loodan, et enam ei ole nii primaarne eelnev kunstiline teostus, vaid hinnatakse kunstilisi plaane ja ambitsioone. Varem hinnati tugevalt eelnevat, aga seda ei suudetud tegelikult pelgalt paberi, statistika või teatriarvustuste põhjal teha.

Võrdsuse all pean silmas seda, et süsteem oleks võimalikult läbipaistev. Eesti teatrimaastik on niivõrd väike ja kõik tunnevad kõiki. Tahes-tahtmata on mingitel hetkedel tunne, et ikka tahaks omasid rohkem toetada. 

See eelmisel aastal sahtlist Theatrumile ja Elektron.artile lisatoetuse leidmine ilus välja ei paistnud. Olen varasemates intervjuudes erinevate teatrijuhtidega välja toonud selle, kuidas endine kultuuriminister Piret Hartman aastaid tagasi samamoodi mõne teatri kisa peale neile sahtlist 850 000 eurot lisaraha leidis. Eelmisel aastal jäi komisjoni otsusel tegevustoetuseta viis erateatrit, kahele siis anti lõpuks üleminekutoetust. Teie nende hulka ei kuulunud. Mis tundeid see tekitas?

Mõru maitse jätab see ikka. Mis asi see üleminekutoetus üldse on? Kuna nemad olid varem toetust saanud, said nad üleminekutoetuse toel toetuselt maha tulla. Meie ei pidanudki saama, sest me polnud eelnevalt toetust saanud ehk meil polnud kuhugi üle minna. See läheb jälle näitemängu kategooriasse. Sel aastal kandideerivad nad kindlasti uuesti. Kui nad saavad toetust – mida ma väga loodan, et saavad –, siis ma küsin, kuhu nad üle läksid. Paratamatult tekib küsimusi juurde, millele pole ühest vastust.

Komisjonil on ääretult keeruline seda kõike teha, aga tehke siis nii, nagu kohalikud omavalitsused projektitoetusi jagades: andke kõigile midagi, siis ei saa ju keegi pahaseks.

Kuidas te sel aastal rahastamisvoorule lähenete? Üks suur muutus on see, et kui varem oli ministeeriumi miinimumtoetus 90 000 eurot, siis nüüd 300 000 eurot. Kultuurkapitalist saab küsida kuni 200 000 eurot. Kumma poti juurde te proovite saada või katsetate mõlemaga õnne? Kas teil tuleks 300 000-eurone miinimum täis, et ministeeriumilt üldse raha taotleda? 

Eelarvet võin ju kirjutada ka niiviisi, et mul tuleb 300 000 eurot täis, see pole küsimus. Segadus on proportsioonis: kui minu eelarve on 400 000 eurot, võin ju kirjutada, et 300 000 on toetus ja ma suudan teenida vaid 100 000 piletitulu, sest mu kunstilised ambitsioonid on sellised. Peaks olema proportsioonivahemik, kui suur osa vähemalt 300 000-eurosest eelarvest on abikõlblikud kulud. Ma ei tea täpselt, milline kultuurkapitali toetusvoor välja näeb. Olen aru saanud, et sinna tuleb vist grandisüsteem, aga pole 100 protsenti kindel.

Aga ma tunnen, et ma ei taha minna püüdma seda, et kirjutan eelarve lihtsalt kokku. Üldjuhul kirjutavad kõik oma eelarvesse õhku sisse ja komisjon saab sellest aru. Me teame, et sa kirjutad õhku, ja sa tead ka, et sa kirjutasid õhku, ja me mõlemad teame, et me mõlemad teame. Miks me seda teeme? Sest niikuinii toimub proportsionaalne vähendamine. Nüüd see kaotati ära, on mingi muu süsteem. Miks me ei võiks läheneda nii, et kirjutame päriselt ja reaalselt selle summa, mis meil vaja on? Ärme kirjuta seda õhku sinna. Nii oleks kõigil lihtsam, summa oleks selge ja sellest tulenevalt jaguks ehk ka mõnele teisele. See on minu naiivne lootus.

Kaugelt tundub, et alampiiri tõstmisega tuleb seda õhku selle arvelt veel rohkem juurde.

Võimalik, et tuleb, aga ma ei tea. Olen end sellest natuke distantseerinud, sest minu mõtted liiguvad pigem kultuurkapitali poole, sest ma usun ja loodan, et seal tuleb väga selge süsteem. Kuna kultuurkapitalil on toetusviisid eelnevalt välja töötatud, minnakse loodetavasti selge joonega edasi: vaadatakse ja analüüsitakse eelarvet ning loomingulisi plaane ja kas nende kahe vahele saab panna võrdusmärgi. Need kaks ongi kõige olulisemad.

Kas võib olla oht, et nüüd kipuvad kõik kultuurkapitali rahakoti ümber? Tantsuteatrid on uuest süsteemist väga löödud, sest nad ütlevad, et ministeeriumi 300 000 euro täissaamine pole reaalne. Lisaks muidugi teised väiketeatrid. Sel aastal on konkurents ka selle arvelt suurem, et viiel teatril lõppes kolmeaastane toetus ära. See aasta võib nende toetustega päris suureks mäsuks minna. 

Väga võimalik. Sa tunnetad seda väga õigesti ja me kõik tunnetame nii. Tantsuteatrid räägivad väga õiget juttu, nemad püüavad arvatavasti kultuurkapitali vooru. Ma arvan, et väiksemad teatrid nagu meie, Nuutrum, Must Kast ja Elektron.art püüavad samamoodi kultuurkapitali toetust. Kultuurkapitali voorus oli toetuse kogusumma 650 000 eurot. Kui seal tuleb grandisüsteem siis arvatavasti pooled teatrid saavad ja pooled mitte. Riikliku vooru puhul on seis täpselt sama. 

Aga ma ei oska ega soovi seda kritiseerida. Kõik vaatavad toetussüsteemi kullipilguga ja kui tulemused välja tulevad, ollakse valmis selleks, et tuleb turmtuli.

Sellest sügisest kuulub Temufi alla ka Viljandi Nukuteater. Viljandi linn hakkab teile nukuteatri töö korraldamise eest hooajas 60 000 eurot maksma.

(Raputab pead). Viljandi nukuteatri töö korraldamiseks kuulutati välja hange. Hanketingimustes on kirjas summa – toetus ei ole õige sõna, tegu on teenuse ostmisega meie käest –, mis on aasta peale 60 000 eurot koos käibemaksuga. See on oluline fakt. Tegelik summa, mis mul nukuteatri tegevuse korraldamiseks on, on 48 000 eurot, sest 60 000 eurost pean riigile maksma 24 protsenti käibemaksu. Tihtilugu tehakse lihtsustatud järeldus, nagu suveteatrigagi: 300-kohaline tribüün, pilet maksab 30 eurot ja arvatakse, et ühe etendusega teenitakse pea 10 000 eurot. Asjad ei ole nii lihtsad, riik soovib oma osa. 

Siinkohal ütlen, et kultuurisektoris võiks käibemaksumäära natuke muuta. See aitaks väga palju, kui ma ei peaks 60 000 eurost 12 000 eurot riigile ära maksma. Kui käibemaksumäär oleks kasvõi 12 protsenti, jääks mul töö edasiarendamiseks 6000 eurot rohkem kätte. Siin on mõttekoht.

Ehk siis kultuuri toetamine ei tähenda ainult seda, kui palju riik raha annab, vaid valdkonna muresid saab lahendada ka teiste lähenemiste kaudu. 

Just täpselt. Mitte keegi meist ei tee teatrit selleks, et saada finantsiliselt rikkaks. Me teeme seda, et saada emotsionaalselt rikkaks ja me tahame seda teha, aga meil on vaja ka leib lauale saada. Eriti loomemajanduses on käibemaksumäära langetamise mõttekoht täiesti olemas.

Põhiargument selle vastu on, et siis tahavad ka näiteks majutusasutused ja toiduainetööstus madalamat käibemaksu. Kardetakse otsust teha. 

Keegi ei taha teha ebapopulaarseid otsuseid, eriti enne valimisi. See ongi keeruline, saan sellest aru. Kuid riiklikke toetusi tuleks vaadata perspektiiviga, mida see teistpidi majandusele teeb: kuidas see kohalikus piirkonnas käivitab toitlustust ja majutust. 

Kui teha väike arvutus, et ma saan 100 000 eurot toetust ning löön kokku, palju ma maksan riigile aastas käibemaksu, tulumaksu ja sotsiaalmaksu, siis see ületab toetussummat. Riik saab selle kohe tagasi. Lahendus võib olla käibemaksumäära langetamine ja toetuste vähendamine või midagi muud. Enne valimisi leitakse ju kindlasti häid lahendusi. 

Teatrinõunik on välja öelnud mõtte, et ka kohalikud omavalitsused võiksid teatritesse rohkem panustada. Kas Viljandi linn võiks võtta Temufi toetamise enda alla? On see teie unistus?

Hetkeseisuga ma ei tunne, et see peaks olema kohaliku omavalitsuse ülesanne. See on mingil määral juba poliitiline vaade kultuurisektorile, millele ma ei soovi hinnangut anda. Kuid see, et Viljandi linn soovib Viljandi Nukuteatrit edasi arendada ja nukukunsti pakkuda, on kohaliku omavalitsuse poolt suur ja julge samm. Meil on au seda teha ja teeme seda kindlasti väärikalt. 

Nukuteatri ümberkorralduste ümber oli palju kära. Miks otsustasite hankel osaleda? Lõpuks jäite ainsaks pakkujaks, sest senine tegija loobus poole peal. 

Enne hanke väljakuulutamist uuris linnavalitsus, kas kellelgi on huvi Viljandi Nukuteatri tööd korraldada. Näitasin huvi üles, sest Temufi teatrimajas oli lastele ja noortele vähe pakkuda. Näen võimalust, kuidas kaks teatrit saavad teineteist ühes majas täiendada. Repertuaari mitmekesisusest võidab ainult publik.

See on põnev kahe ja poole aasta pikkune ülesanne, kuidas Viljandi Nukuteatrit arendada ja repertuaari luua. Oleme selle vastu võtnud ja see pole lihtne. Võib ju mõelda, et saime teenuse korraldamiseks 60 000 eurot – tegelikult 48 000 eurot! –, aga ühe lavastuse väljatoomine maksab keskmiselt 20 000 kuni 25 000 eurot ja meil on kohustus tuua hooajas välja kaks uuslavastust.

Aga konks on selles, et hanke järgi ei tohi piletihind ületada kümmet eurot, lisaks peavad olema õpilas- ja grupisoodustused ning enamik tulijaid ongi grupid. See tähendab, et me müüme pileti keskmiselt kaheksa euroga. Võtame käibemaksu maha ja saali tuluks jääb umbes 1000 eurot, millest peame maksma näitlejatele töötasud, sest teenuse summa läheb lavastuste väljatoomiseks.

See ei too meile suurt tulu, see on missioonitunne, et repertuaar oleks mitmekesisem. Miks suured sihtasutused ei tee võib-olla lastele ja noortele nii palju lavastusi ongi seetõttu, et väljatoomiskulud on täpselt sama suured kui täiskasvanute lavastuste puhul, aga piletihinda saab küsida kaks kuni kolm korda vähem, muidu ei tulda teatrisse. Sinna see koer on ehk maetud, miks seda on finantsiliselt keeruline teha.

Mängukava vaadates mängite peamiselt neljapäevast pühapäevani. Kas nukuteatriga see rütm muutub?

Laste- ja noortelavastuste puhul tulevad mingitel hetkedel mängu ka esmaspäevad, teisipäevad ja kolmapäevad.

Ja kas lisanduvad ka päevased ajad? Algklassides käies oli klassiga vana nukuteatri külastamine ikkagi päevane tegevus.

Päeval mängimine ei ole kindlasti probleem. Mängime ka täiskasvanute lavastusi kell kolm ja kell viis, näiteks pühapäeval oligi kell kolm etendus. Need on osutunud omamoodi väga menukaks: pühapäevasel päeval kell kolm teatrisse minna tundub kuidagi teistmoodi, see meeldib inimestele ja pakume seda kindlasti edasi.

Nukulavastuste puhul on Eesti teatriajaloost huvitav fakt, et kõige enam mängitud lavastused ongi nukulavastused, mida on üle 2000 korra mängitud. Selles suhtes on see hea sihtrühm, keda tuleb kogu aeg peale. 

Ühtepidi jah, aga teistpidi öeldakse, et lapsed on raske publik. Raske selles mõttes, et nad on heas mõttes üdini ausad: kui neil on igav, annavad nad sellest kohe märku. See on minu arvates ääretult ilus ja põnev. 

Kas nukuteatrist saab Temufi osa või hakkate neid eristama?

Me ikkagi eristame neid. Teater Temufi korraldab teenusena Viljandi Nukuteatri tööd ja struktuuris ei muutu suurelt midagi, sest meie struktuur toimibki projektipõhiselt. Sellest tulenevalt sobib Viljandi nukuteater Temufisse väga hästi, need täiendavad teineteist.

Meie ülesanne on Viljandi nukuteatrit arendada. Me ei tea, mis juhtub kahe ja poole aasta pärast, võib-olla soovib keegi teine seda edasi arendada. Teater peab olema pidevas arengus, ta on elusorganism. Kui kuulutatakse välja uus hange ja võidab keegi teine, siis saame teatri heas mõttes järgmistele üle anda. See on see, mida ma kogu aeg mõttes hoian. Ma ei taha Temufit ja nukuteatrit niimoodi läbi põimida, et neid ei saaks hiljem enam lahti harutada. Töötame rebrändinguga hetkel, loome uue kodulehe ja uue repertuaari. Kuna näitlejad on vabakutselised ja projektipõhised, on seda struktuuri võimalik ka produktsioonina edasi anda. 

Tean, et see tekitab küsimusi, aga laske meil hooaeg ära teha. Märtsis tuleb lavastus noortele ja tuleb ka täiskasvanutele mõeldud nukulavastus. Praegu käib töö selle nimel, et näidata, milleks Viljandi Nukuteater suuteline on. See järel on igasugune konstruktiivne tagasiside oodatud.

Paljude viljandlaste jaoks tuli vist kevadise kära ajal üllatusena, et nukuteater üldse veel alles on.

See on ääretult kurb, aga see on tõsi. Kõik teavad, et teater oli, aga küsitakse, kas ta on siiamaani alles. Järelikult on midagi vahepeal natuke untsu läinud, et teater on täiesti ära unustatud. 

Soovime nukuteatrit ka Viljandist väljapoole viia. See on tekitanud küll väga küsimusi: Viljandi linn ostab teenust ja kas te nüüd sõidate väljapoole ja näitate seda teiste omavalitsuste lastele? Arvan, et teisiti ei saakski. Kindlasti tullakse ka teistest linnadest Viljandisse ja ma loodan, et nemad ikka tohivad Viljandi Nukuteatri lavastust vaatama tulla. Hanketingimustes polnud kirjas, et lavastusi tohivad vaadata ainult Viljandi linna või maakonna elanikud. Kui hanketingimustes on kirjas Viljandi Nukuteatri brändi tuntuse suurendamine ja edasiarendamine, siis teistesse maakondadesse sõitmine ja etenduste näitamine on selleks väga tugev viis. Näiteks me võiks minna ka Kihnu.

See on sama loogika, et kui tahad Tallinna Linnateatrisse minna, siis küsitakse uksel sissekirjutust näha. 

Jah, ma ei saa sellest küsimusest aru, see tundub millegipärast natuke kiuslik. Andke meile aega töötamiseks ning seejärel saab ju asja alles hinnata, kas ja mis läks kehvasti ja mis läks ka hästi. See viimane on ehk eriti oluline, sest tihtilugu unustatakse ära see positiivne.

Kui arengutest rääkida, siis kas Temufi tahaks endale püsitruppi või annab väljast näitlejate kaasamine hoopis teistsuguse vabaduse?

Just see viimane on Temufi suur väärtus. Oleme positsioneerinud end pakkuma tööd ja loomingulist vabadust vabakutselistele näitlejatele. Teater on elusorganism ja veri vahetub kogu aeg. Samal ajal peab põhituumik ehk kontor olema väga tugev, kui lavastajad ja näitlejad pidevalt vahetuvad. See on lääne teatris väga levinud teatritegemise viis. Eesti mõistes on see suur väärtus ja Viljandi mõistes veelgi suurem, sest toome siia pidevalt näitlejatena värskeid nägusid.

Kuidas lavastajad ja näitlejad teid üles on leidnud? Kas on tekkinud usalduskrediit ja ideid tullakse ise pakkuma? 

Jaa, lavastajad kirjutavad ja helistavad. Kultuuriringkond on väike ja kõik teavad kõiki – isegi kui me ei ole suhelnud, me ikka teame. Selle koha pealt muret ei ole, inimesed tahavad tulla ja me võõrustame neid väga hea meelega. See protsess on värskendav nii vabakutselisele loovisikule, kes meie majja tuleb, kui ka meile endile. Kui näitleja mängib mitmes Temufi lavastuses, on see jälle tore taaskohtumine. 

Viljandi on ülikoolilinn. Kui palju te kultuuriakadeemiaga koostööd teete?

TÜ VKA-ga on meil praegu väga tore koostöö. Butafoor-dekoraatorite ja Eve Komissaroviga on imeline koostöö, samuti erinevate programmijuhtidega. Akadeemia saab korraldada loenguid meie teatrimajas või aitame teineteist tehniliselt – olgu meilt kaubik ja neilt poodiumid. Alati ei pea vahel olema rahasumma, saab toetada ka lihtsalt õlga alla pannes. Loodan, et see koostöö süveneb veelgi. 

Aga lavalise poole pealt? Noorsooteater teeb muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikunstikooli magistrantidega koostööd. 

Ma usun ja loodan, et me jõuame ka sinna. 

Milline hooaeg Temufil tulemas on?

Temufil on tulemas väga filmilik hooaeg. Teater, muusika ja film – soovime välja tuua lavastusi nende kolme sümbioosis, seda nii filmitegijate kui ka -materjalide näol. Eelmisel nädalal esietendus lavastus "Tantsi vabaks!", mille lavastas filmi "Meie Erika" režissöör German Golub. Veebruaris tuleb lavastama Franz Malmsten, kes on teinud teleseriaale ja mänginud ka teatris.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.