Peeter Kormašov: koos kriitikutega surevad välja ka kunstnikud

Kriitik pole millegi poolest kunstnikust üle, sest mõlema alamakstus on ühiskondlik norm. Miks peaksid noored kriitikud viletsate honoraride eest kirjutama, eriti maailmas, kus raha on jumal, küsis Peeter Kormašov Müürilehes ilmunud arvamusloos.
Olen ikka mõelnud, mis nalja siis saama hakkaks, kui arvustajad väljendaksid end sama mahlaselt nagu Ahto Muld ajalehe KesKus raamaturubriigis. "Puhas pask, viska otse ahju." Või: "Niisuguse saastaga ei kõlba isegi perset pühkida." Varjunime alt võibki sääraseid tempe teha, sest muidu ei kutsutaks enam iialgi etendustele, näituseavamistele ega esilinastustele. Ent pärisnime alt tegutsedes kõnnib kriitik õhukesel jääl.
Kaspar Viilup kirjutas ERRi loos "Kas ajakirjandus peaks olema Eesti filmi teenistuses?"1, et ühe peagi linastuva kodumaise mängufilmi puhul pakuti talle arvustuse kirjutamiseks vaid klippe. Viilupi sõnul pole rahvusvaheliselt kõrget lendu tegeva eesti filmi meeskond olnud mõnikord enne siinset kinolevi nõus ühelegi kodumaisele ajakirjanikule linateost näitama, samas kui mitmesaja miljoni dollarise eelarvega videomäng "Marvel's Wolverine" saadeti temasugusele eikellelegi mängimiseks tingimusi esitamata. Selline ennast tõestanud kirjutaja nina ees ukse kinnilöömine on küll tootja valik, aga nii kaob võimalus aruteluks.
Loojanatuurid on muidugi tundlikud ning arvustada nii, et hundid söönud ja lambad samal ajal terved, on peen kunst. Oma hinge kogu ilma ette laiali laotamine nõuab julgust ja see, kui keegi su loometöö vilju suure kirvega rappima kukub, teeb ikka haiget küll. Koreograaf, luuletaja ja kultuurikriitik Sveta Grigorjeva postitas Instagrami video, kus ta leiab, et senimaani on suhteliselt popp kirjutada nartsissistlikku kriitikat, mis ei kohtu teosega selle seatud tingimustel. Nõus, ideaalis ei peaks arvustaja olema laisk egomaniakk, kes ütleb, et kuna talle teos ei meeldinud, siis järelikult pole sel väärtust. Samal ajal on teatud subjektiivsus arvustamisse sisse kirjutatud.
Müürilehe kirjandustoimetaja Maia Tammjärv ütles mõne aasta taguses loos2, et tema "sõbramehekriitikat" meie kultuurisfääris oluliseks probleemiks ei pea, samas leidis kirjandusteadlane Maarja Vaino hiljuti "Vikerhommikus"3, et kirjandusmaastikul kriitilist arvustust naljalt ei kohta, sest kirjutajad ei taha kellegagi konflikti minna. Arvustustepõllul domineeriva tooni väljaselgitamine nõuaks omaette teadustööd, kuigi kultuurikriitikat on Eestis uuritud küll. Tänapäeva tempo juures tuleb vist üldse õnnelik olla, kui keegi su loomingut vaadata või analüüsida märkab. Isegi kui arvustus on kehvasti kirjutatud, toimib kultuurikriitika vähemalt turunduskanalina. See funktsioon on liigagi domineeriv, kuid tegelikult täidab arvustus ka jäädvustaja, dialoogi või arutelu algataja ning mõtestaja rolli.
Kurja kriitiku hääbumine
Väikeses riigis on otsekohesus keerulisem kui suuremas. Kui oled kogemata maha saanud kriitilisemat sorti kirjatükiga ja kohtad poes kõnealust autorit, tuleb appi võtta "Tujurikkuja" sketšist tuttav "mul isegi vist tükk vorsti on külmkapis" ja kiirelt sääred teha. Suhted võib ka lõplikult ära rikkuda – endine kolleeg rääkis, kuidas pärast negatiivse teatriarvustuse kirjutamist ei öelnud lavastaja talle enam tere. Eriti vihaseks aetud kunstnikud täägivad kirjutise autori Instagramis ära ja võtavad tema laused stoorides ükshaaval ette. Või siis asuvad Facebooki seinal arvaja väiteid omaenda geniaalsuse ülistamisega pareerima.
Ühel varasemal töökohal sain meili režissöörilt, kes juhtis mu tähelepanu viisakalt sellele, et arvustuse autor pole meie väljaande jaoks piisavalt asjatundlik, kuigi minu meelest oli tema "tavalise inimese" (mida iganes see siis ei tähendaks) vaade just huvitav. Eks suurtes meediamajades ongi arvustamisest saanud ülevaate või emotsiooni edasiandmine. Süvaanalüüsi pakuvad erialaväljaanded või kogenumad autorid, sest kirjutamine on samasugune oskus nagu pillimäng või maalimine, milles vilumus saavutatakse aastatepikkuse tööga.
Kuigi kurjad kriitikud on väljasuremisohus liik – milleks, kui ennast saab mugavamalt kommentaariumites või liikluses välja elada –, võivad vähesed allesjäänud kultuurianalüüsijad tänapäevalgi hullemat hirmu külvata kui tatarlaste hordid. Üks teatrijuht paiskas kuuldavasti enneaegselt müüki kõigi etenduste mitme kuu piletid, sundides müügimeeskonda ennast ületama, sest kartis, et avalavastuse arvustaja teeb tüki pihuks ja põrmuks. Seda ei juhtunud ning üldse kogemus näitab, et negatiivne arvustus – nagu igasugune furoor – tuleb kunstiteosele kasuks.
Seejuures pole kriitik mitte millegi poolest kunstnikust üle, sest mõlema alamakstus on ühiskondlik norm4. Selles mõttes pole ma sugugi nõus oma Berliinis elava muusikust sõbraga, kes pärast taksouksest välja oksendamist mulle "Ratatouille'" filmi lõppu meenutas: "Kriitik on lihtne olla." Kunstivaldkonna kohta olen kuulnud, et mõnikord makstakse arvustajatele topelthonorari: ühe saab väljaandelt, teise institutsioonilt. Ühtpidi näitab see, milliseid meeleheitlikke samme tuleb kunstiarvustuste ilmumise nimel astuda, teisalt ütleb see nii mõndagi honoraride suuruse kohta. Piinlik on kaasautoritele seda summat nimetada ja ega toimetuse koosseisus pole asi parem – kui seltskonnas kultuuriajakirjaniku palganumbrit mainida, pööritavad targemaid eluvalikuid langetanud sõbrad silmi.
Nagu riigi rahakoti silmis kultuur, nii pole ka kultuuriajakirjandus ajakirjandusväljal prestiižne. Eksisteerivad küll Reet Neimari nimeline kriitikaauhind aasta parima teatrikriitika ja Ants Orase kriitikaauhind algupärase ilukirjandusarvustuse eest, samuti aasta muusika- ja filmiajakirjaniku auhinnad, aga kultuuriajakirjandusest tulnud lood ajakirjandusauhindade jagamisel ei konkureeri ning aasta kultuuriajakirjanikku ei valita. Lisaks teab iga meediamaja kultuuriajakirjanik tunnet, et ta on küll tubli, aga ikkagi mitte "päris" ajakirjanik, vaid omaette loom. Jah, temasuguseid oli vanasti toimetustes rohkem, aga vahepeal on selgunud, et tegelikult suudab üks inimene lõdvalt katta mitut kultuurivaldkonda korraga.
Ometi on ajakirjanikuamet tänapäeval midagi muud kui see, mida tegi minu vanaisa, ja väga erinev kas või sellest ajast, kui aastal 2012 nüüdseks hingusele läinud Eesti Päevalehes praktikandina alustasin. See infohulk, mis tuleb läbi töötada, on täiesti ajuvaba. Alati jäävad mingid olulised teemad kajastamata, eriti kokkukuivanud isikkoosseisuga kultuuriajakirjanduses. Siiski tasub ületöötanud kultuuriajakirjanikele sündmuste kohta infot saata. Eestis on mõne meelest liiga palju, samas kajastamise mõttes piisavalt väljaandeid, et paljud asjad saaksid arvustatud. Soomes näiteks sellist luksust pole.
Kõik ei jaksa elu lõpuni punkarid olla
Kokkuvõttes kannatab seetõttu kõige rohkem kunst. Miks peaksid noored kriitikud viletsate honoraride eest kirjutama, eriti maailmas, kus raha on jumal? Kõik ei jaksa elu lõpuni punkarid olla. Või mis saab siis, kui enam ei tohigi midagi kritiseerida? Kui kunsti ei lastagi läbi mingi filtri, selle üle ei diskuteerita, kõik on automaatselt geniaalne, enneolematu ja mis peamine, meeldib kümnele truule fännile, tegelikult sõbrale, millega ongi teose väärtus justkui kinnistatud? Kõik võivad ju kunsti teha, aga mitte kõik kunstnikud pole geeniused. Geenius võib-olla võtaks kriitika vastugi või siis see oleks talle nagu hane selga vesi.
Lõpuks on arvustus lihtsalt ühe inimese arvamus, aga kunsti üle arutlemine arendab ka kunstnikku ennast. Iseasi, kas ta seda arvamust kuulda tahab, sest mõnele piisab tähelepanust, mida saab hõlpsasti ammutada oma sotsiaalmeedia kõlakojast. Vana tõde ütleb, et kunstnik ei tohi mõelda kuulsaks saamisele, vaid peab kunsti tegema. Enesekriitika ja pürgimus on aga ebamugavad asjad ning mitte kõik kunstnikud ei pruugi soovida pingutada. Kui kunstnik on teinud teose kallal tööd, hindan seda ka siis, kui selle sisu või vorm minu maitsele ei vasta. Minusuguse idealisti jaoks on kunst tõsine asi, mida teha sisemisest vajadusest, mitte lõbu, tähelepanu või raha pärast. Mind isiklikult motiveerib kunstis paremaks saamine, seltskonnas särada saab ka niisama.
Tuttav kunstnik arvas seepeale, et viimasel ajal pole enam moes niimoodi mõelda. Kõik, mis on looming, on "vaba" ja tuleb seest – see ei seostu pingutusega ja seda ei tohi kritiseerida ning niisugune mõtlemine algab juba koolis. Tema sõnul olid vanasti galeristid-müüjad need, kes ka maitset kujundasid, nüüd neil enam seda rolli ei ole ja pigem pakutakse laia valikut lihtsat kunsti, et võimalikult palju müüa. "Eks sellel vanal süsteemil olid omad puudused, kuna ligipääs võimalustele oli hästi kitsas. Samas mingi kvaliteedikontroll sellega ikkagi kaasnes."
Kirjanik ja dramaturg Heneliis Notton ütleb raamatus "Tähed Agnesele" (Kultuurileht, 2025), et hinnang "üsna hea" on kasulikum kui "väga hea". Ka mind aitas mu esimese raamatu kriitika, teise ilmumise järel lausa ootasin seda. Õlale patsutamine on küll vajalik loometee jätkamiseks, aga kas või paar arendavat tähelepanekut panevad pingutama. Nii on kriitikud sama olulised kui kunstnikud, kes peavad kasumiahnes maailmas oma väärtust pidevalt tõestama. Isegi kui kõik on mõttetu, AI võtab maailma üle ja kulkast kunagi raha ei saa, on mõtet kunsti nimel võidelda ja tehtut analüüsida. Kui reaalsus nõuab tellimustöid, enesereklaami ja rahateenimist, on hindamiseks vaba kunst siiski suur väärtus, sest loomingu kaudu meenutab kunstnik ka teistele, et tuleb mõelda oma peaga, mitte oodata lahendusi kuskilt kõrgemalt poolt.
1 Viilup, K. 2016. Kas ajakirjandus peaks olema Eesti filmi teenistuses? – kultuur.err.ee, 09.10.
2 Tammjärv, M. 2023. Olen minagi tõe eest kannatanud! – Müürileht, 18.05.
3 Maarja Vaino ja Maarja Pild-Freiberg: kirjanduses ei peaks olema keelatud teemasid. – Vikerhommik, 21.10.2026.
4 Vt nt Tarand, K. 2026. Otsustajad on loobunud püüdmast tajuda kultuurivaldkonna olukorda ja meeleolusid. – kultuur.err.ee, 21.10.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Müürileht





















